Tegudevaene reformimine

Hõiskamisega alanud kolme ministri haldusreform vindub ja visiseb ja kipub ilmutama vaikse kustumise märke. Riigimehed on reformi vajalikkusega justkui päri, ometi asjad ei liigu.

Äripäeva arvates on naiivne käsitlus, et vallad ühinevad omaalgatuslikult ja vabatahtlikult. Ei ole mõtet valdade seisukohti ja arvamusi ootama jääda, vaid tuleb otsustavamalt tegutsema hakata. Esialgu liigutavad end aktiivselt liitumise suunas vaid üksikud, enamjagu omavalitsusi ei ole sellest üldse vaimustatud või siis on äraootavalt ükskõiksel seisukohal.

Oli ju omavalitsuste esialgne suhtumine kolme ministri ettepanekusse eitav. Kohe järgnes emotsionaalne reaktsioon -- inimesed ju kaotavad oma töökohad. Tekib sotsiaalne plahvatus jne. Kartus oma töökoha pärast on inimlik, ent pole kuigi tõsine argument valla säilitamiseks.

Eriti tõsiseltvõetav ei ole ka rõhumine sellele, et valdade ühinemisel on valla elanikel omavalitsusega suhtlemine raskendatud. Ametnike juurde kaugem käia, kulub rohkem raha ja aega. Geograafiline kaugus ei ole praegusel ajal mingi näitaja. Tõsi, jalgrattaga ei pruugi uude vallavalitsusse jõudmine enam lihtne olla. Asjaajamise probleem on lihtsalt lahendatav kui nn endise valla poole peal oleks statsionaarselt paigas üks või kaks valla esindajat või sekretäri, kellega vallaelanik suhtleb ja kes vajalikud paberid vallas joonde ajab.

Kaasaegseid sidevahendeid (faksid jms) peaks praegu leiduma igas vallavalitsuses ja rääkida suhtlemise raskustest mingite vahemaade tõttu on üsnagi põhjendamatu. Asjaajamises ei muutuks vallaelanike jaoks oluliselt midagi.

Ainukeseks vettpidavaks vastuargumendiks valdade ühinemisele võib pidada kahju tekitamist demokraatiale. Volikogude arvu vähenemisega väheneb inimestel võimalus ise osaleda valla elu juhtimises. Ent keegi ei keela valla osi valimast endale omaalgatuslikke volikogusid, kelle n-ö kohapealne esindaja vallas (vallavolikogus) selle piirkonna huve esindab.

Lihtsam on alustada isegi maakondade ühendamisest. Maavolikogusid kui selliseid ei eksisteeri enam ja praeguse ametnikehulga asemel võiks ühe ühendatud maakonna eri osades olla samamoodi mõni kohapealne maavalitsuse esindaja. Ei jää midagi tegemata, kui on üks suur Lääne maakond ja Haapsalus istub 20 ametniku asemel üksainus, kes esindab Pärnus asuvat maavalitsust, mis töötab senisest rohkem ja efektiivsemalt.

Toimetus ootab riigilt te-gusid. Omavalitsuste ühendamine on praegu delegeeritud valdadele, sealt aga erilist initsiatiivi näha ei ole. Sellepärast on positiivne, et valitsus kavatseb välja töötada kontseptsiooni, millele tuginedes on võimalik reform kiiremini ellu viia.

Inimestele tuleks selgitada, miks valdu liita tahetakse. Et seda ei peaks tegema ebamugavuste tekitamiseks, vaid selleks, et maksumaksjate raha kokku hoida.

Regionaalministri juhtimisel tehakse arvutused, millised on optimaalsed valdade suurused, kui palju mingi asi maksma läheb. Jääb üle riigikogus lobby teha ja ajakirjanduses poleemika algatada.

Kolm ministrit on ettepanekutega otsa lahti teinud. Valitsus peab need seadusteks muutma ja riigikogule edastama. Pärast riigikogu heakskiitu saab reform alata.