Aktsiaportfell säästab aega ja närve

«Selleks, et investeeringuid edukalt juhtida, peavad olema mõningad eelteadmised ja tuleb tegeleda pideva analüüsi ning turu jälgimisega vähemalt paar tundi päevas. Ratsionaalselt mõtleva inimesena laseksin mina seda küll kellelgi teisel teha,» põhjendab professionaalse portfellihalduse vajalikkust Tallinna Panga Varahalduse juht Aadu Oja.

Keskmine väärtpaberiportfell on maaklerite sõnul seni selle omanikule aastas umbes 150% tulu teeninud, võrreldes näiteks Hansapanga aktsiaga, mille hind on aastaga tõusnud ligi kolm korda või investeerimisfondidega, kuhu paigutatud raha aastaga keskmiselt kahekordistub. Suuremaid summasid haldavad ettevõtted saavad kasutada rahaturufonde, kuhu paigutatu aastaga siiski alla 10% teenib.

Portfellihalduse idee ongi investorile täpselt tema vajadustele, riskivalmidusele ja tulusoovile vastava väärtpaberipaketi koostamine. Ja sellega edukale inimesele küllap kõige defitsiitsema -- aja -- säästmine. «Inimene magab rahulikumalt ja närvid on korras, kui teab, et keegi tema investeeringute eest vastutab ja turul silma peal hoiab,» ütleb Oja.

Kindel on, et ühe- või kahe väärtpaberi soetamiseks ei ole mõtet varahaldusteenust kasutada, odavam tuleb need ise osta.

Portfelliteenuse plussina nimetavad haldurid investeerimisotsuste strateegilisust, sest turul liikuv informatsioon jõuab selle ala professionaalideni kiiremini kui tavainvestoriteni.

Eesti väikeinvestoritel, kes investeerimistegevusega pikalt tegelenud ei ole, on aktsiaturu hindade tõustes tekkinud eufooria -- olenemata ettevõttest on pea kõikide investeeringutega olnud võimalik võita. Seetõttu võibki kohata suhtumist, et portfelli tegemise asemel ostan parem üht või teist aktsiat ja ootan, millal kurss tõuseb.

Maailmapraktika on tõestanud, et niimoodi süsteem ei tööta ja inimesed ei teadvusta endale riski, mille nad sellise suhtumisega endale tegelikult võtavad, räägib Oja.

«Suund on praegu selline, et investorid, kes on siiani ise oma raha paigutanud, eelistavad üha enam portfellihaldurit, kuna tulevik võib olla tume,» lisab HF Kapitali ASi juhataja Margus Uudam.

Personaalportfellide koostamise ja haldamise teenust pakuvad kõik suuremad väärtpaberivahendajad, kuid miinimumsummad, millest alates seda tehakse, on erinevad, kõikudes 100 000 ja viie miljoni krooni vahel. Minimaalne summa sõltub väärtpaberivahendaja tarkvarast ja meeskonna efektiivsusest.

Tallinna Panga Varahalduse portfellihaldur Priit Koit nendib, et alla poole miljoni kroonise portfelli puhul on raske riske piisavalt hajutada ja samuti teenustasud on väikeste kogustega kauplemisel protsentuaalselt suuremad.

Sellisel juhul soovitab Koit paigutada oma raha investeerimisfondidesse.

Laiemalt vaadates järgivad portfell ja investeerimisfond sama põhiideed -- teenida võimalikult väikese riskiga võimalikult palju.

EstiB-Talinvesti Varahalduse ASi portfellihaldur Hannes Raag hindab personaalportfelli eeliseks suuremat operatiivsust. Kuna portfell on fondist väiksem, on seal võimalik turusituatsiooni muutustele kiiremini reageerida.

Põhiline erinevus fondi ja portfelli vahel on võimalus oma raha paigutamise suhtes kaasa rääkida. Kui investeerimisfondis paneb fondihaldur portfelli kokku oma äranägemise järgi ja investor seal kaasa rääkida ei saa, siis individuaalportfelli koostamisel võib inimene ise otsustada, missugustesse väärtpaberitesse ta tahab oma raha paigutada.

Pea ainsaks riskimomendiks jääb väärtpaberiportfelli korral see, et portfellihaldur annab halvad investeerimissoovitused.

«Seda karta ei ole mõtet, sest haldur on investeeringu edukusest eluliselt huvitatud, kommenteerib Oja. Kuna portfellihalduri sissetulek on otseses sõltuvuses sellest, kui palju investeering teenib, ollakse huvitatud «õigetest» paigutustest.

«Kui inimene tahab oma raha paigutada väga kahtlase väärtusega väärtpaberitesse, on tal selleks kahtlemata õigus, ikkagi tema raha,» möönab Koit.

Kuid haldurile ei saa pahaks panna, kui ta vestluse käigus püüab tabada põhjust, miks inimene just selle konkreetse väärtpaberi kasuks otsustab, ja juhul, kui põhjendust polegi, püüab teda ümber veenda teiste väärtpaberite kasuks.

Kuna investeerimisfondide pakutav valik on juba suhteliselt hea ja fondide turul on piisavalt erineva riski ja tootlikkusastmega võimalusi, võib inimene panna oma väärtpaberiportfelli kokku hoopis fondiosakutest.

Personaalportfelli koostamisel on määrava tähtsusega inimese riskitaluvuse kindlaksmääramine, kinnitab Hannes Raag.

Investeeringult saadav tulu ja selle rahapaigutusega kaasnev risk on omavahel tihedalt seotud. Mida suuremat tulu tahetakse saada, seda rohkem peab reeglina riskima.

Samas ei maksa Margus Uudami ütlusel Eesti turul veel mujal maailmas kehtivad tavareeglid ja analüüs näitab, et kõige madalama riskiastmega portfellid on tootnud suurimat tulu.

Siiski ei ole põhjust arvata, et selline olukord meilgi kauaks püsima jääb, varem või hiljem hakkab siinne turg ülejäänud maailmaga sarnaselt käituma.

Millist individuaalportfelli koostada, sõltub ka planeeritava investeeringu pikkusest ning kasutatava raha iseloomust -- kas tegemist on säästudega, mida tahetakse kasvatada mingil kindlal eesmärgil, või paigutatakse riskikapitali, millest ilmajäämine inimesele elulise tähtsusega ei ole.

Hannes Raag toonitab, et ei tohiks seada eesmärgiks ruttu rikkaks saada ja senisest rohkem tuleks tähelepanu pöörata analüüsile. Tema hinnangul ei ole mõtet koostada väga lühiajalisi, ühe-või kahekuulisi portfelle. Väärtpaberispetsialistid soovitavad üksmeelselt optimaalse investeeringu pikkusena aastat, sest siis ollakse vähem mõjutatud lühiajalise iseloomuga hinnakõikumistest.

Individuaalportfelli koostada soovival investoril on valida kahe võimaluse vahel: kas anda oma raha varahaldusteenust pakkuva firma käsutusse ja portfellihaldurit täielikult usaldada või osaleda ise aktiivselt investeerimisotsuste tegemisel.

Margus Uudam peab viimasel juhul heaks variandiks investori ja portfellihalduri tihedat koostööd, kus saadakse kokku ja peetakse aru rahapaigutamise võimaluste üle.

Oja lisab, et kui inimene tahab kõige üle ise otsustada, peaks ta pöörduma maakleri, mitte portfellihalduri poole.

Palju väärtpabereid portfelli varuda, sõltub investeeringu eesmärgist. Et portfelli koostamise põhimõte on riskide hajutamine, tuleks raha paigutada võimalikult paljudesse väärtpaberitesse.

Aadu Oja selgitab, et portfellihalduse teooria peab optimaalseks, kui portfelli kuulub 25--30 väärtpaberit. Kui sellisel juhul mõni portfelli kuuluv ettevõte alt veab, on kaotus minimaalne. Ka oleks mõttekas koondada portfelli erineva riskitasemega väärtpabereid.

Priit Koidu sõnul vähendab väärtpaberite rohkus ettevõtte riski, kuid kogu majanduse riski olematuks teha ei ole võimalik. Veidi saab seda hajutada eri riikidesse, näiteks Lätti, Leetu ja Venemaale, investeerides.

«Ükskõik kuidas ei püüaks, kõiki riske ei suuda kunagi kaotada, aga võrreldes riski kahe ja viieteistkümne instrumendiga portfellides, on ilmselge, et viimasel juhul on neid vähem,» kinnitab Koit.