Maapoliitikud ja nende sõbrad ihaldavad Eestit katta kaitsetollidest kasvuhoonega, et luua kodumaisele põllumajandustoodangule soodsaid kasvutingimusi. Nii võib aga tegelikult juhtuda, et istume ühel heal päeval umbses ja hingematvas leitsakus ning püüame kuidagi leida põhjendusi sellele, miks kõik iseseisvusaastatel hooga külvatu ja edukalt võrsuma hakanu mädanema on läinud.

Äripäev pole nõus valitsuskoalitsiooni jätkuvate kinnitustega, et kaitsetollid on meie majandusasjade korraldamiseks hädavajalik instrument, millega tasub eksperimenteerida.

Taolised katsetused lähevad meile lõppkokkuvõttes kalliks maksma, kuid kahjutasu pole nõuda kelleltki. Oleks väga naiivne arvata, et põllumajandusminister Andres Varik või riigikogu majanduskomisjoni esimees Tiit Made aastate pärast pärsitud konkurentsist või juhitamatust kaubandusest tekitatud kahjusid hakkavad ettevõtjatele kompenseerima.

Seetõttu on tunne, et oleme valitsuses ja riigikogus võimu juurde lasknud kilplased, kes klopsivad maja valmis ja hakkavad siis sellesse kartulikottidega valgust vedama, kuni kellelgi tuleb pähe seintesse aknad raiuda. Enne valguse taastumist juhtub aga palju halba.

Alustuseks tõusevad kuni kolmandiku võrra toiduainete hinnad. Kohalikele tootjatele makstakse toodangu eest senisest rohkem, töötlejad ja kaupmehed vabatahtlikult oma osast ei loobu, pigem küsivad läbimüügi vähenemise tõttu raha juurde ja nii maksab kogu hinnatõusu kinni tarbija.

See omakorda kergitab tööstuskaupade ja teenuste hindu, sest säilitamaks vähemalt praegust elatustaset on põllumajandusega mitte seotud inimesed sunnitud oma tööjõudu ja toodangut kallimalt müüma.

Hinnatõusudega seoses suureneb järsult inflatsioon ja mitmed poliitilised ning majandusringkonnad hakkavad avaldama survet krooni devalveerimiseks.

Varimajanduses leiba teeni-vad kodanikud, sealhulgas ka suur hulk põllumajandustootjaid, hõõruvad heast meelest käsi, sest hinnatõusu pealt teenivad nad oma mustale ärile kopsaka lisakasumi.

Tootmise efektiisus põllu-majanduses langeb, sest pole vaja ennast konkurentsis püsimiseks pingutada.

Lisaks põllumajandussaadustele hakatakse kehtestama kaitsetolle mitmesugustele tööstuskaupadele, nagu näiteks mööbel ja tekstiiltooted, sest tislerid või kangrud pole viletsamad põllumeestest.

Kokkuvõttes saab sellest tollijandist kasu ainult käputäis ametnikke ja väga väike osa põllumajandustootjaid.

Ministeeriumitesse tekivad kaitsetollidega seotud korruptsioonialtid ametikohad, mille töötajaid hakkavad mõjutama igasugused kintsukaapijad, kellel pole mõistust ega jõudu vabal turul normaalselt asju ajada.

Tavaline põllumees, kellele oleks rahast rohkemgi tarvis ehk koolitamist ja objektiivset informatsiooni, peab aga suu puhtaks pühkima ja mõtlema hakkama sellele, kas ta ikka tahab elada ja töötada riigis, kus kartulikottidega valgust tuppa tassitakse.