Kui Eesti majanduslik olukord paraneb, siis kõik muu läheb järjest halvemaks. Sellist arusaama levitavad pärast viimaseid prognoose ja uurimusi ekspordi kohta mitmed majandusanalüütikud, poliitikud ja ka mõned meediaväljaanded, kes toituvad sellest, et süstida inimestesse tigedust ning depressiivsust.

Äripäeval on hea meel tõdeda, et virisejate kiuste on hakanud ka meie majanduse suur murelaps eksport jõudsalt impordile järele kasvama, luues kõik eeldused selleks, et nii majandus- kui teistes elusfäärides töötavad inimesed saaksid parandada oma elustandardit. Kaasneb ju ekspordi suurenemisega kaudselt ka töökohtade arvu, laekuvate maksude ja sissetulekute kasv.

Hiljemalt aasta pärast hakkab Eesti kaubandusdefitsiit, mida on praegusele majandusarengule kõige suuremaks ohuks peetud, tunduvalt vähenema, prognoosis majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja Tiit Reiman esmaspäevases Äripäevas.

Nimetatud vähenemise taga on hulk edukaid ettevõtteid, kes on Eesti turu väiksuse, madala maksevõime ja soodsate välisturu tingimuste tõttu otsinud võimalusi oma toodangut piiri taha müüa.

Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Polli uuringust selgub, et siiani on valdav osa ettevõtteid leidnud ekspordi arendamiseks võimalusi ilma riigi abita, põhiliselt isiklikele kontaktidele tuginedes.

See on igati tervitatav nähtus, sest kinnitab firmade elujõulisust.

Ometi leiavad mitmed firmajuhid, et riigipoolne osa võiks olla suurem, kas või ekspordikrediitide näol. Samuti oodatakse maksusoodustusi ja ekspordigarantiisid.

Samas peab mainima, et otsene riiklik sekkumine ekspordi toetamiseks ei anna arenguriikides nii häid tulemusi kui arenenud, rikastes riikides, nagu näiteks Jaapanis, kus ekspordiküsimustega tegelevad suured ametkonnad.

Riik peaks eksportivate ettevõtete otsese toetamise asemel siiski tegelema vaid laiemalt soodsama ettevõtluskeskkonna loomisega.

Riigi ülesanne oleks eksportööre väljaspool rohkem reklaamida ning tagada nende arengut võimaldav seadusandlus.

Veel peaks riik tõhusamalt sõlmima vabakaubanduslepinguid ja kontrollima nende toimimist. Seda ennekõike arenguriikidega, nagu T?ehhi, Ungari, Poola, kus meie eksportööridel on kontakte drastiliselt vähe. Ukrainaga jälle on vabakaubandusleping küll olemas, kuid eksportimine sinna pole kuigi lihtne.

Firmad peaksid omakorda tähelepanu pöörama sellele, et ei jääks liialt sõltuvusse allhankest. Küllaldaselt on olnud juhuseid, kus välispartner lepingu üles ütleb ja siinne tootmine seeläbi kõvasti kannatada saab. Seepärast on igati mõistlik riske hajutada, nagu teeb seda näiteks mujale tööstusesse investeerides Norma, kelle turvavööde tootmine sõltub suuresti Vene autoturust.

Ettevõtetel tuleks rohkem mõelda ekspordistrateegia peale ja püüda süveneda probleemidesse, mis selles riigis valitsevad, kuhu kaupa eksporditakse, et vältida ootamatusi.

Siis võib loota, et ekspordi kasv jätkub ja kaob majandusarengu stabiilsuse kardetud ohustaja.