31 juuli 1997

Veel Eestist ja vähesest tööpuudusest

28. juuli Äripäev tõstis üles küsimuse, kas suurem tööpuudus võiks Eestile kasulik olla? Ühe vastajana esinesin ka ise ajalehe arvamusküljel. Tahaksin siin seda arvamust täiendada ja mõnevõrra laiemale pinnale viia. Selleks ajendas mind ka hilisem toimetuse juhtkirja lugemine.

Mulle tundub suure lihtsustusena arusaam, et kasvav tööpuudus on see, mis asjad majanduses paika paneb.

Me teame küll ühte, vähemalt formaalselt täieliku tööhõivega majandussüsteemi, mis lõpuks kokku varises, aga see aspekt ei olnud sealjuures ilmselt mitte peamine ning alati ei pea halvale majandussüsteemile omasele vastupidine parameetrite märk (antud juhul siis täielikule tööhõivele vastanduv tööpuudus) iseenesest olema positiivse väärtusega.

Kahtlemata on tööpuudus üks komponent turumajandust suunavates stiimulites ja sellega tööjõuturgu kujundav, aga tema mõju ei maksa üle hinnata. Kui tööpuudusel iseenesest oleks inimesi käivitav toime, siis peaksid Eesti kõige suurema tööpuudusega piirkonnad entusiasmist pakatama, aga selle asemel näeme seal frustratsiooni ja süvenevat käegalöömist.

Vaadates Eesti arenguid ja selles esinevaid vastuolusid (Tallinn contra mitmed suhteliselt suure tööhõivega töömahukad tööstusharud), näeme selgelt väljakujuneva duaalse majanduse tunnusjooni.

Ühel pool on keerulist oskusteavet eeldavad valdkonnad, teisel pool lihtne töö, mille Eesti kulutaseme tõus odavamatesse piirkondadesse surub.

Selles viimases sektoris vabanev tööjõud ei leia rakendust keerulisema tehnoloogiaga harudes, kus on puudus tööjõust. Ei saagi leida, sest puudub vajalik ettevalmistus, mis omakorda eeldab pikka «küpsetamist» koolipingis.

Tulemuseks on kroonilise tööpuudusega duaalne majandus, kus 15--20% inimesi ei leia tööd, kuid samal ajal on mõnedes harudes krooniline tööjõunappus. Midagi sellist on juhtunud Eestile positiivsete arengute korral suhteliselt lähedases tulevikus elatustasemelt kättesaadavaks osutuvates Hispaanias ja Iirimaal.

Selline olukord on kõige traagilisem ilma mingi spetsialiseerumiseta keskkoolist või põhikoolist tööturule siirdujate jaoks, kes seal kohe tööta või juhuslike tööotste täitjateks jäävad. Ka Eesti jaoks on see üks võimalikke stsenaariume, kui odavamad tööd vähenema hakkavad.

Tööpuuduse üldine kasv ei pruugi aga olukorda pingestada nendes harudes, kus toimetuleku aluseks on teatud spetsiifilised oskused.

Eesti madal tööpuudus on praegugi rohkem müüt kui tegelikkus, sest seda kahte protsenti, mida üldiselt kasutatakse universaalse näitajana, ei aktsepteerita.

Töötu abiraha saajate ja tööealise elanikkonna jagatise asemel (mis annab selle kaks protsenti) pakub statistika ka teisi näitajaid, millest teistes riikides kasutatavatele lähedasem on ligi kuus protsenti tööpuudust andev töötuteks registreeritute jagatis töötute ja töötajate summaga.

Ka see on suhteliselt madal tööpuuduse tase, aga fikseerib probleemi olemasolu ning vastab enam-vähem sellele tasemele, mida peetakse parimaks tööjõuturu kannustamise mõttes. Üksikutes Eesti maakondades ulatub see aga 10 protsendini. Tallinn on muidugi sellest aspektist omaette nähtus ning näiteks teenindussektori toimimise kvaliteedi osas teeks koha kaotamise hirm võib olla tõesti head.

Kuigi tööpuudus on majanduslik fenomen, mis sõltub paljudest teistest toimetest ning selle otsene juhtimine pole võimalik, on siiski mõningate pikas perspektiivis toimivate majanduspoliitiliste valikutega võimalik neid tendentse mõjutada.

Selle duaalse majanduse ohu vähendamiseks oleks vaja kohe liigutama hakata ning üheks universaalseks vahendiks on tugev haridussüsteem koos vastava orienteeritusega.

Eestis on tehtud mitmeid algatusi, mis oma suunitluselt sobivad selle probleemi leevendamiseks (näiteks nn tiigrihüppe programm), aga seegi on kuidagi sumbunud asjaosaliste kemplemisse ja vist ka raha vähesusse.

Äripäeva tähelepanu juhtimine Eestis mõnedes piirkondades vohavale välisesse ilusse ja imagosse liiginvesteerimisele, mida ka raiskamisena saab kvalifitseerida, on igati tervitatav. Samas, selle sidumine tööpuuduse probleemiga ning viimase süvenemise positiivsena nägemine seetõttu, et tagajärjeks on liialduste vähenemine, on mõnevõrra kunstlik.

Teisiti öeldes, selleks meil küll tööpuuduse kasvu vaja ei ole, ei imagole liiga suurt tähelepanu pöörajatele majanduse ratsionaalset tuuma selgitada.

Selle teeb ikkagi ära turg, nagu ta tutvustas majanduse algtõdesid ka inimestele, kes Tallinna lähedale rajasid elamurajooni, mida hellitavalt lollidemaaks kutsutakse.

Hetkel kuum