Mida tuleb teha Eesti-Vene suhete parandamiseks?
Minu arvates on vastas-tikune suhtlemine liiga väike. Kui kõik võimuorganid, ettevõtjad ja parlamendiliikmed tihedamini suhtleksid, siis saaksid ka paljud probleemid selgemaks.
Arvatavasti on väga paljus teineteise mittemõistmine tingitud sellest, et pole õiget informatsiooni. Ei usu, et Eesti-poolsed järeleandmised midagi ka üheselt lahendaksid.
Kindlasti on väga valus küsimus kodakondsus. Kodakondsusega seotud probleemid pole tekkinud mitte niivõrd seaduste tasemel, vaid asjaajamise tasemel. Mul endal said eelmisel aastal passis lehed täis ja ma veendusin siis, kui raske on isegi Eesti kodanikul passi vahetada. Nägin neid järjekordi, mis seal koridorides olid, ja olen veendunud, et seda tööd on võimalik paremini korraldada. See tekitabki väga suure pinge seal, kus seda tegelikult vaja ei ole.
Ei usu, et Meri ja T?ernomõrdini kohtumine toob mingi tõsise läbimurde. Tegemist pole spetsiaalse kohtumisega. Muidugi oleks see väga hea, aga seda on väga raske uskuda.
Pilt on praegu selline, et ärimeestel läheb suhete loomine paremini kui poliitikutel. Kui võtta farmaatsiatehase poole pealt, siis tundub, et mingit arengut ei ole olnud, ja vaevalt et nii kõrgetasemeline kohtumine midagi lahendab. Võib-olla on see üks väike samm pikas ahelas, mis meil tuleb ära käia. Pigem arvan, et Venemaa situatsiooni ja kohapealset olukorda arvestades aitab kirikutüli lahenemine rohkem kahe riigi suhteid parandada kui see, et president kohtub peaministriga.
Ma ei ole kindel, et Eesti presidendil on ette valmistatud kõik need materjalid, mida oleks äripoolelt vaadates vaja Venemaaga suhete arendamiseks või parandamiseks.
Kui Venemaa ongi näiteks ette valmistanud vabakaubanduslepingu, siis võidakse Eestile ikkagi esitada täiendavaid tingimusi. Farmaatsiatehas on elanud ka ilma vabakaubanduslepinguta ära, aga Eesti üldises majandusarengus oleks muidugi väga hea, kui selline leping jõustuks. Aga kui sellega on seotud Eestit diskrimineerivaid tingimusi, siis vaevalt et leping sõlmitakse.