Kuum ja jahe

Börsil toimuv on põhjustanud rohkesti sõnavõtte Eesti majanduse ülekuumenemisest ja meid tabanud tarbimisbuumist. Pangad vaevlevad rahapuuduses, järjest tõstetakse laenuintresse. Juba räägitakse, et tuleval aastal võib pidurduda Eestit viimastel aastatel iseloomustanud pidev palgatõus.

Ekspeaminister Tiit Vähi arvates on kõige selle taga üks Eesti juhtivaid kommertspanku, kel on piisavalt vahendeid turuga manipuleerimiseks. Vähi meelest nägi kavandatud stsenaarium ette pangandusturu ümberjaotamist. Meie juhtivate kommertspankade juhid kummutasid need väited.

Vähi väidetes on minu arvates siiski suur iva sees. Miskipärast on aga erilise tähelepanuta jäänud võimalus, et kogu selle mäsu taga on hoopis meie sõbralike põhjanaabrite pangad. Jutud ülekuumenemisest ja krooni võimalikust devalveerimisest said ju alguse nimelt Soomest ja Rootsist. Economisti hoiatus valuutakriisi ohu eest oli lihtsalt nende juttude loomulik jätk.

Kui Eesti börsi tabas esimene enam kui 10protsendiline raputus, kinnitasid ainsana Eestis kanda kinnitada üritanud Merita panga juhid, et enne tõsist Eestisse tulekut ootavad nad ära meie majanduse põhjaskäigu. Nii soomlastel kui rootslastel on eredalt silme ees neid endid 1990ndate alguses tabanud pangandus- ja majanduskriis ning selle tagajärjed.

Eesti kommertspankade muinasjutuline tõus teeb kindlasti kadedaks, pealegi kui vaadata nende plaanipärast edasitungimist Lätti ja Leetu, seda enam tuhandete võimaluste riiki --Venemaale. Meist mitu korda rikkamad Soome ja Rootsi pangad on oma tulekuga lootusetult hiljaks jäänud. Ainus võimalus hilinemist tasa teha on alla neelata mõni Eesti edukas pank. Ning igati loomulik on enne seda otsustavat sammu aktsiahindade allalöömine. Jõuga, sest mõistusega enam Eesti pankurite vastu ei saa.