Kas prognooside muutus heidutab investoreid?

Aktsiad on isiklik varan- dus ja selle vähendamine igal juhul heidutab. Aga see natuke, mis minul on, ei olnud mõeldud selleks, et ühe aastaga ratsa rikkaks saada. Küllap börs stabiliseerub. Ma julgen ennustada, et küllap ta siis, kui puud hakkavad lehte minema, on ikkagi tüki kõrgem kui täna. Kuigi ma ei ole väga veendunud, et ta nende numbriteni, mis ta suvel oli, 1998. a üldse jõuab. Igal juhul on see mingil määral ka turuga mängimine. Olgem ausad, kolm suurt panka ju tegelikkuses võitlesid oma turuosa suurendamise nimel. Tahtlikult või kogemata mindi natuke liiale ja nii-öelda laenati Eestimaal hing kinni. Ja siis saabus kainenemine. Ma ei julge öelda, et see oli teadlik tegevus, aga paraku ta nii kukkus välja. Ei osatud situatsiooni õigesti hinnata ja üksteisele ärategemise tuhin oli väga suur. Mängu ilu sai tähtsamaks kui lõpptulemus. Miks osa ettevõtteid viimasel tunnil oma prognoosi alandasid, ei oska öelda. Aga see viimane, mis Tallinna Pank teatas, et pank katab tütarde kahjumit, tundub mulle kummaline. Reeglina maailmas tehakse tütreid sellepärast, et võimalikku panga kahjumit katta.

Eks kasumiprognoosi vähendamist võis krahhi tagajärjel ennustada. Väita, et see tuli uudisena, muidugi ei saa. Tahes tahtmata on börsil olevate ettevõtete arv ikkagi piiratud ja tuleb arvestada nende aktsiatega, millel on hetkel reaalset tõusuvõimalust või on seda lähitulevikus. Ei saa öelda, et oleksime kõik oma positsioonid likvideerinud. Ootame tõusu, mis peaks järgmise aasta algul tulema.

Eks aktsia hinna ülesajamise soovi heietab iga tööstus- või pangasektori ettevõte, selles ei ole midagi imelikku. Ilmselt ka hetkel, kui kõrged prognoosid tehti, tundus kõik suhteliselt roosiline. Ja et krahh tuli mõni kuu varem, kui prognoositi, see ei sõltunud enam nendest, kes prognoose jagasid.