See võlusõna --konsolideerimine

Taas on leidnud kinnitust tõsiasi, et miski siin maailmas ei toimu iseene-sest. Igal ettevõtmisel on oma põhjus(ed). Eile sai selgeks, et Hansa-, Foreks- ja Tallinna Pank ei tulnud uuenduse -- tulemuste avalikustamise kvartaalse kavaga -- välja niisama, vaid põhjus oli üsna proosaline. Hansapank ja Forekspank jäid jaanuaris kahjumisse ning Tallinna Pank lõpetas kuu väikese kasumiga. Andmed on konsolideerimata, st ei arvesta pangakontserni kuuluvaid teisi ettevõtteid. Nii et ilukõne (rahvusvahelised äritavad, andmete kvaliteet, põhjalikum analüüs) oli mõeldud investoritele kolmekuuliseks unerohuks.

Ent ärgem rahuldugem ainuüksi pankade kahjumi fakti ilmsikstulekuga. (Ehkki ka see on tähelepanuväärne: andmete kvaliteedi vajadust rõhutasid need ja ainult need pangad, kel tulemused nigelavõitu.) Mõelgem sellest põhjuste ja tagajärgede ahelast veel üks samm edasi. Miks haarasid pangad «konsolideeritud tulemuste» fraasist kui päästerõngast kramplikult kinni? Kas siin ei peitu ridadevahelist informatsiooni ka kontserni kui terviku kohta, ja kui, siis millist?

Tõenäoliselt olid pangakontsernid kui tervikud kahjumis. Ka tulemuste konsolideerimine ei võimaldanud kasumit kusagilt välja tuua, sest vastasel juhul oleks tulemused lihtsalt konsolideeritud ja kasum välja toodud! Kõnevõistlust börsi, Eesti Panga, ajakirjanduse jne vahel polekski olnud. Andmete konsolideerimine on mõningast aega nõudev protseduur, aga kindlasti mitte ületamatu ülesanne. Väikeinvestori seisukohalt oleks ideaalne saada iga kuu andmed nii panga enda kui pangakontserni kohta. Väikeinvestorit ei tarvitseks ka niivõrd alahinnata, et ta suudab omastada ainult töödeldud ja kenasti lahtiseletatud informatsiooni.

Kolm panka on väitnud, et kolm kuud on tulemuste terviklikkuse seisukohalt parim. Ent võtkem selline aspekt nagu andmete auditeeritus. Auditeeritud on aastatulemused ja vahel ka kuue või üheksa kuu tulemused, kui pangal tekib konkreetne vajadus demonstreerida oma usaldusväärsust. Kvartaalsed tulemused üldjuhul auditeeritud ei ole, seega on nende tõeväärtus väiksem kui auditeeritud aastatulemustel. Kui olla andmete kvaliteedi nõudmisel järjekindel, siis tuleks ära oodata ka audiitori arvamus.

Auditeeritud andmed on maksimaalselt usaldusväärsed, aga ikkagi mitte sada protsenti. Samadel asjadel on erinevaid tõlgendusvõimalusi, audiitor võib teha märkusi, mõne asjaga mitte nõus olla jne. Ka audiitorid ise on erinevad.

Sõnaga, absoluutset tõde pole olemas. Eesmärgiks peaks olema maksimaalselt kõrge tõeväärtusega info avaldamine, aga mitte suure hilinemisega. Info pole vein, mis seismisega paremaks ja õilsamaks muutub. Muidu võime börsiinfo asemel lugeda, väikese liialdusega, Hansapanga arhiveeritud ajalugu.

Ei tahaks uskuda, et pankade endi maaklerid suudaksid uudistest äralõigatuna töötada, real time-kauplemine ei käi ju arhiivimaterjalide põhjal.

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist