Petmine on nauditav ja tulus tegevus

Nii mõnedki pangad, olles huvitatudvõimali- kult paljudest klientidest, on olnud pangakaardi väljastamisel küllaltki kergekäelised. Muidugi on iga kliendiks pürgija tausta kontrollimine vaevanõudev. Üks käepärasemaid vahendeid selleks on helistada telefoninumbril, mille inimene pangale on jätnud.

Tõsisel kurjategijal on aga mobiiltelefon ja lisaks sellele telefonikaardile, mis telefonis, taskus veel mitu kaarti, mis kinnitavad helistajale, et number pole suletud, vaid telefoniomanik on ajutiselt telefonist eemal.

Petturid on kasutanud ka varianti, kus öeldakse telefon, millele helistades küll potentsiaalse pangakliendi nime teatakse, kuid ta pole sellel telefonil kättesaadav.

Kaardi taotlemiseks ei põlga petturid ka väidet, et varem olid nad töötud, nüüd aga tööd saanud ja töökoht ei saa neile palka üle kanda, kui nad pangas kontot ei ava ja pangakaarti ei saa. Seegi väide ei tohiks pangas usaldust tekitada.

Kuigi petmine on sisuliselt vargus, on petturid omaette kurjategijate liik, kes kasutavad ära inimese hajeviloleku ja nõrkused. Mõnda petturit paelub petmine kui selline ise, nad on õnnelikud, kui said kellegi üle kavaldada.

Pettur erineb küll vargast, kes võib kaaskodanikult portfelli käest rebida ja siis sellega jooksu pista, ta ei põlga aga osalemist teistes majanduskuritegudes. Et petturid suurema üksusena tegutsevad ja tegevusala vahetavad, siis on politseil nende tabamine raske.

Eesti Vabariik ei pea pangakaardi võltsimist majanduskuritegude seas väikseks vallatuseks, vaid niisuguseks kelmuse liigiks, mis kriminaalkoodeksis eraldi väljatoomist vajab. Riik on pangakaardi võltsimise võrdsustanud raha võltsimisega, nähes ette selle eest 8aastase, raskematel juhtudel, kui tegemist süstemaatilise ja ulatusliku petmisega, isegi 10-aastase vabadusekaotuse.