Majandusmemorandumi sümpaatsed täiendused

Juunis allkirjastasid Eesti Pank ja valitsus täiendava Eesti majanduspoliitika memorandumi. Selle üsnagi sümpaatse dokumendi põhiideed on ülejäägiga eelarve, uute maksude mittekehtestamine, üldvalitsuse kulude kokkuhoid, stabilisatsioonifondi suurendamine ja riigi kätte jäänud suurettevõtete erastamine. Tingimustes, kus meil läheb hästi, aga me ei tea, kas meil ka tulevikus nii hästi läheb, on need õiged põhimõtted.

1997. aasta, mis oli Eesti majanduses vaieldamatult tippaasta ja jääb selleks veel tükiks ajaks, võimaldas maksude ülelaekumist võrreldes eelarves prognoosituga. 1997. aasta üldine maksukoormus on kokku arvutatud 39 protsendiks (riigi tulud jagatud sisemajanduse kogutoodanguga). Tänu maksude heale laekumisele kujunes tegelik maksukoormus isegi protsent-paar kõrgemaks, kui oli ennustatud. Pigem võib seda lugeda positiivseks nähteks, sest tegemist polnud valitsusepoolse teadliku maksude tõstmise poliitikaga, vaid maksude poolest hea saagiaastaga.

1998. aastal näevad Eesti Pank ja valitsus maksukoormuse alanemist 38 protsendini. Ilmselt murrab siingi sisse turumajanduslik faktor -- sisemajanduse kogutoodangu kasvutempo aeglustub ja tulud võivad 1997. aasta omadele alla jääda.

Loodetavasti ei leia toetust idee muuta üksikisiku tulumaks astmeliseks. Keskerakonna väljapakutud algatus ja konkreetsed tulude skaalad viiksid esialgu üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemisele. Seetõttu võiks maksumaksja uut põhi-mõtet praegu isegi tervitada -- rohkem hakkaks tulumaksu maksma ainult mõni protsent rikkaid. On aga karta, et tulude astmestik jääb kiiresti ajale jalgu ja juba järgmisel aastal võib suur osa elanikkonnast täheldada maksukoormuse tõusu. 1997. aasta tuludeklaratsioonid näitasid igatahes varaka keskklassi laienemist.

Ülejäägiga eelarve võib tekkida põhimõtteliselt nii tulude suurenemisest kui ka kulude kokkuhoiust. Ka teise poole, nii-öelda vägede tagasitõmbamise kohta on memorandum andnud suunised. Lisaeelarveid enam ei koostata, üldvalitsuse kulusid vähendatakse sel aastal ühe protsendi võrra -- 32 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Eelarve ülejääk suunatakse majanduse stabilisatsiooni fondi, mille maht suureneb selle aasta lõpuks 2,8 miljardi kroonini (sinna on ette nähtud ka Eesti Telekomi erastamisest saadav raha).

Kuna stabilisatsioonifond, 3,6% SKTst, ei paikne Eesti kommertspankades, siis on nimetatud rahamass Eesti raharinglusest väljas, mis ongi stabilisatsioonifondi mõte. Kommertspankadest kanduks seesama raha päevavajaduste rahuldamiseks. Pole välistatud, et stabilisatsioonifondi raha jätmine Eestisse oleks pikendanud mõne nüüd juba kadunud panga agooniat. Õnneks pääses valitsus väiksemate kaotustega.

Positiivne on riigi konkreetsus erastamisprogrammi lõpuleviimisel. Otsus puudutab 20 suurt infrastruktuuriettevõtet. Riigile kuuluvad 49% Eesti Telekomi aktsiatest lähevad müüki 1998. aasta oktoobris-novembris. Otsustatud on Balti ja Eesti elektrijaama müümine erakätesse. Erastatakse Eesti Põlevkivi ja Eesti Raudtee.

Erastamisest saadud raha kui ühekordse tuluallika paigutamine stabilisatsioonifondi on põhjendatud, sest tulevikus pole loota enam nii suuri erastamistulusid. Stabilisatsioonifond on isegi eelistatavam kui Hüvitusfond, sest viimasel lasub liiga suur risk aktsiainvesteeringute ja Maapangaga lähedase seotuse tõttu.