Nädalavahetusel Pärnus toimunud tegevjuhtide konverentsil jäi kõlama mõte, et järgmisest aastast saab Eesti ettevõtlusele proovikivi. Kriis süveneb, raha hind ja intressid tõusevad, mitmed ettevõtted lähevad müüki. Tulemas on pankrotilaine. Kes aga selle aja üle elab, võib loota helgele tulevikule.

Äripäev nõustub Eesti Energia juhi Gunnar Okiga, et kriis pakub ettevõtjatele uusi ideid. Ettevõtjatel tuleb olla valmis üllatusteks ja mitte ainult negatiivseteks, vaid ka positiivseteks, ütles Okk. Paljud head äriideed tekivad just probleemidest.

Eestis on praegu probleemiks pingete kuhjumine. Kui siis olukord päris halvaks läheb, tõstetakse käed püsti riigi poole. Selle asemel, et olla aldis positiivsetele üllatustele-võimalustele ja otsida uusi teid, käitutakse pahatihti stiilis -- me ju teeksime küll, aga näete, olud on sellised, mis me teha saame.

Mõnes mõttes on kasulik kriisist rääkida, see paneb ehk ettevõtjaid ohte teravamalt tajuma. Paraku kultiveerisid meil mitmed arvamusliidrid siis, kui kriis juba käes oli, ikka järjekindlalt vastupidist seisukohta -- kõik on korras, maksud laekuvad, palgad tõusevad jne. Hiljem avastati end ühtäkki justkui stiihia meelevallast ja hüpohondria oli varmas tekkima.

Võimendusid jutud kulude kokkuhoiust, mis peaks olema ju pidev protsess ja millega peaks tegelema päevast päeva, mitte ainult rasketel momentidel.

Kriisi ajal on kasulik käivitada suuri projekte. Intensiivistuma peaks ettevõtete üleostmine. Mõni aeg tagasi oli näiteks täiesti reaalne osta ära arvutitootja Pennu ligikaudu 9 miljoni krooni eest. Ajal, kui ühed hädaldavad, teised tegutsevad ja võtavad ettevõtteid üle. Või teiselt poolt -- otsivad ettevõtte püsimajäämise ja arengu huvides strateegilisi investoreid.

Kriis pakub konsultatsioonifirmadele tohutuid võimalusi töötada välja efektiivseid abiprogramme. Samuti informatsioonitööstusele, ajakirjandusele -- segastel aegadel on inimeste infovajadus tavalisest suurem.

Kriisi võib võrrelda äikesega, mis lööb õhu puhtaks ja teeb ruumi uutele võimekatele tegijatele. Stagneerunud ühiskond neil nii lihtsalt silma paista ei lase. Niisiis võib eeldada uue juhtide ja ka omanike põlvkonna kiiret esiletõusu.

Muidugi jääb püsima lootus, et kriis sunnib efektiivselt töötama ka riiki ja lõpuks viiakse ellu kaua vindunud haldusreform ning avalikus sektoris hakatakse kulusid kokku hoidma. Kui maksude laekumine enam nii suurepärane ei ole ja ametnikele maksmiseks raha ei jätku, oleks mõningane koomaletõmbamine loogiline.

Kriis mõjutab ka kontserne, kel suured aparaadid, kaelas suured laenud ja eesotsas sõpruskonnad (paraku mitte töö, vaid kulutamise baasil). Kulukate ja nõrgalt juhitud allüksustega kontsernide asemel on võimalus avanenud väiksematele ettevõtetele, kes vaatavad tulevikku ja lähtuvad hetkeolukorrast, mitte ülieduka 1997. aasta nostalgilistest meenutustest.

Kriis ei tähenda, et peaks masenduses maha istuma, laskma ettevõttel põhja minna ja hakkama palgatöölisteks, ootamaks koondamiskäskkirja. See võimalus jääb alati ja peaks olema viimane, mida kasutada. Tsiteerides taas Gunnar Okki: ettevõtte juhtimise eesmärk on olla edukas nii täna kui ka tulevikus.