Raudtee tulevik selgub enne jõule

Varel on aega vähe, sest erastamine on graafikust vähemalt pool aastat maas ja siin peab minister tunnistama enda viga. Nüüd läheb kiireks kaotatud aja tagasivõitmisega. Venitamine ja raudtee ebamäärane tulevik on seadnud pingesse raudteega tihedalt seotud transiidifirmade juhid.

Eelmisel nädalal kaubandus-tööstuskojas teist korda aasta parima ettevõtte tiitliga pärjatud Pakterminali nõukogu esimees Aadu Luukas trummeldab kõnejärge oodates sõrmedega vaevukuuldavalt, aga tempokalt lauaplaadile. Ka oma varasema sigaretimargi Marlboro Lights on kirglik suitsetaja vahetanud veel lahjema Barclay vastu. Põhjus ei ole see, et tal tuleb rääkida Pakterminali jätkuvalt kasvavast kasumist ka tänavusel langusaastal. Märkamatult ja vaikselt sõnastab Luukas ootuse, et riigimonopolid Eesti Energia ja Eesti Raudtee efektiivsemalt tööle pandaks.

Tundmatuseni on muutunud ka ligi kuuekümne-

aastasest Luukasest kaks kümnendit noorem hollandlane Arnout Lugtmeijer, kes juhib järgu võrra väiksemat, ent kiiresti arenevat transiidifirmat EOS. Kaks aastat tagasi Eesti Näituste paviljonis ameerikaliku avamispeo korraldanud firma juht kadus seejärel ajakirjanduse vaateväljast. Tänavu sügisel on ta taas esile astunud.

Närvilisust võib hoomata ka Eesti Raudtee peadirektori Parbo Juchnewitschi vastustes. Erinevalt varasemast sõbralikust koostööst kütusevedajatega on ta sel sügisel üliagaralt süüdistanud eeskätt Pakterminali, kes ei jõua kõiki saabunud vaguneid tühjendada. Vastutasuks teatab Pakterminal juhtivate päevalehtede kaudu, kuidas Eesti Raudtee plaan vedajate tariifid ühtlustada (mis tähendab Pakterminalile teenuse hinna tõusu -- ÄP) Eesti riiki toitva transpordisektori hukule määrab.

Naftavanade juttu ei maksa väga tõsiselt võtta, neile on tähtsam kasum,» kommenteerib Raivo Vare. «Aga ühes on neil õigus, raudtee kaubavedude erastamise otsus tuleb teha sellel valitsusel enne aasta lõppu.»

Valimiste järel võib muutuda suhtumine raudtee erastamisse, ennustab Vare.

Lihtsustatult, Vare võitleb valitsust kaasa vedades raudtee kiire erastamise eest. Samavõrd üritab protsessi pidurdada Keskerakond raudteeseaduse aruteluga riigikogus. Kui Vare liitlastena on kuluaarides märgitud Parbo Juchnewitschit ja kütusetransiidi ettevõtjaid eesotsas Aadu Luukasega, siis Keskerakonna mõttekaaslane on monopoli vastu võitlev Valga külmutusvagunite depoo erastanud AS Kaha.

Huvigrupid paistavad selgelt välja joonistuvat, kuid kõik kahtlustavad teisi topeltmängus.

On teinegi võimalus, et Luukase ja Juchnewitschi vastasseis on tekitatud eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale nende ja Raivo Vare koostööst, mis lõpeb Eesti Raudtee kaubavedude erastamisega.

Kolme nimetatud isiku sidumine raudtee erastamisega on Raivo Vare sõnutsi alusetu. «Minul isiklik huvi puudub, ülejäänud kahe isiku huvid on vastandlikud,» põhjendab ta.

Vare kinnitusel ei tasu tõsiselt võtta ka jutte Eesti ettevõtetest, kes raudtee erastamist plaanivad. «Kohalike huvi saab olla mitte erastada, vaid ärastada,» muigab Vare. Ta toob näitena keemiatööstusettevõtte Kiviter, mille omanike äriplaan ettevõte edasi müüa ebaõnnestus põlevkiviõli hinna languse tõttu ja nüüd tuleb valitsusel taluda kuluaaripoliitikat.

Praegu on vaja tõestada Euroopale, et meil ei teki seisakut, mida Brüssel endiste sotsialismiriikide põhjal ootab, põhjendab Vare kiire erastamise vajalikkust. Põhiline on taastada väliskapitali kaduma kippuv usaldus, lisab ta. Vare toob lihtsa näite: Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupanga prognoosi järgi vähenevad investeeringud endistesse sotsriikidesse tuleval aastal kümnendiku võrra.

Järgmine sõnum maailmale pärast Eesti Telekomi erastamist on Eesti Raudtee. Raudtee erastamise kavast ei saa enam taganeda, siin võib ainult hambad ristis edasi pressida, lubab Vare teha kõik endast sõltuva, et valitsus sel kuul raudtee erastamise otsustaks.

Kui ma aga ei suuda erastamise vajalikkust selgitada, lohutab mind, et see on kogu Euroopa probleem, lisab Vare. «Arvan, et siin on Eesti võimalus taas eeskuju näidata,» selgitab ta, miks ta kiiret erastamist vajalikuks peab.

Autor: Koit Luus