Kaheksas, keeruline krooniaasta

Täna ei tea aga sellele kindlat vastust veel keegi ning seepärast peab iga majandusinimese käitumisreegliks olema konservatiivsus. Väidetust aga ei tohiks kuidagi nii aru saada, et konservatiivsus võiks tähendada loobumist. Seda mitte, sest loobumine tooks endaga kaasa palju kindlamini soovimatud tagajärjed kui mõõdukas irratsionaalne ülemäärasus. Vajalik konservatiivsus algab sellest, kui õpime igal momendil vahet tegema raha reaal- ja nominaalväärtuse vahel, arvestame, mis on raha nüüdis- ja tulevikuväärtus ning seda olukorras, kus me ei tea, kas tuleva aasta THI saab olema pluss seitse või miinus üks.

Kui otsuste langetamisel arvestame, et turul on ebameeldivad tsüklid ja et üks vastikumaid nendest on kinnisvara ja äriruumide tsükkel.

Kui suudame olla piisavalt konservatiivsed, kuid säilitame vajaliku ettevõtlikkuse, siis tulev aasta ei pruugigi üldse sünge tulla.

Kuid samas ei maksa ka loota, et keskkond meie suhtes päikeseliseks kujuneb. Alles siis, kui kõigil raskeks läheb, oleme hakanud nägema konkurentsi tõelist palet. Probleemide rida, millega silmitsi oleme, on täiesti erinev sellest, mis meie ees seni on olnud.

Sellepärast tuletaksingi meelde, et majandus-

probleemide põhjused ja lahendused ei ole sageli mitte majanduses, vaid kuskil mujal, et konkurents ei toimu mitte üksnes majandusliku suutlikkuse, vaid ka sellest hoopiski erineva võimekuse abil.

Lühiajalises perspektiivis võime aastaga rahul olla, sest kõigele vaatamata majandus kasvab, inflatsioon alaneb, maksebilanss paraneb ja seda ei olegi nii vähe.