Jaht insaiderile
Inimese psühholoogia on jäänud aastatuhandete vältel samaks. See, kel läks hästi (julges võtta suuremaid riske), on teiste arvates oma tulemused saavutanud kindlasti ebaausate meetoditega. Vastupidise tõestamine jäägu süüdistatava hooleks.
Eesti Telekomi (ETL) aktsiate avalik müük on lõppenud, aktsiad neid märkinud klientide väärtpaberikontodele kantud ning suur osa investoreid kasumigi realiseerinud. Seega, osal inimestest läks hästi ning nad on täna rikkamad kui nädal tagasi. Peale selle ollakse aga muutunud tunduvalt ettevaatlikumaks. Investorid ei sära õnnes ja rahulolus oma virtuaalse rahahunniku otsas, vaid võtavad kasumi kiiresti rahas välja. Järelikult on nad insaiderid ja neid tuleb nuhelda. Soovitavalt avalikult, sest rahvas vajab ju leiba ja vaatemänge juba Rooma riigi aegadest. Seda enam vajavad vaatemängu need, kes leivakõrvasest ilma jäid.
Kuigi tuleriidale enam ei saadeta, võib sarnaseid jooni inkvisitsiooniga leida küll, sest inkvisitsioonikohtute funktsiooni haaras ajakirjandus. Selguse huvides peab minema ajas tagasi, n-ö Eesti insaiderluse lätete juurde.
Esimene, suurim insaiderluse skandaal lahvatas veidi üle kahe aasta tagasi, kui omaaegse Põhja-Eesti Panga ja Ühispanga liitumisel kandis riik suure osa kahjudest. Ühispanga aktsia hüppas börsil üle kahe korra üles ning tema aktsionärid teenisid kopsaka kasumi. Nende hulgas olid mitmed kõrged riigiametnikud, kelle pihta turmtuli suunati. Need aga, kes taipasid oma tehinguid offshore-firmade kaudu teha, olid mõistagi puhtad poisid. Ajakirjandus asus potentsiaalse skandaali tagamaid ning väärtpaberiinspektsioonile esimese juhtumi uurimist hoolega «valgustama». Oma ametikohustuste liiga hoolas täitmine läks inspektsiooni tollasele peadirektorile maksma töökoha. Kuid pretsedent oli loodud ning uuel pangal paljude arvates plekk küljes -- kui juba Ühispank aktsiaturul osaleb, ju seal siis mingi siseinfo värk olema peab.
ETLi aktsiate avalik müük pidi tooma börsile uue elu. Nagu praeguseks on selgunud, mingi aeg see nii ka oli. Suure hulga inimeste sõnavara täienes moeväljendiga IPO. Aktsiamüük märgiti kaheksateist korda üle. Eesti väärtpaberite keskdepositooriumi väärtpaberikontodelt tehtud pakkumisi rahuldati 430 miljoni krooni väärtuses. Kuna aktsiamüüki nõustavasse konsortsiumisse kuulus ka Ühispank, oli üsna lihtne panna liikuma kuuldused, et viimane oli teadlikum kui teised turuosalised. Mõistagi langesid kõlakad viljakale pinnasele, sest kõik investorid ei saanud aktsiaid oma märgitud koguses.
Probleemi olemus seisnes selles, et aktsiate emissiooniprospektis polnud aktsiate märkimisperioodi järgset jaotust täpselt paika pandud. Tegu oli aktsiate (olemasolevate, mitte juurde emiteeritavate) avaliku müügiga, mitte emissiooniga, mille levitamise tingimused on seadusandlikult paigas. Siiski püüdis teede- ja sideministeerium protsessi võimalikult seaduspäraselt läbi viia. Aktsiate lõpliku jaotuse õigus jäi ainuisikuliselt riigi otsustada ning nõustava konsortsiumi pädevus piirdus vaid nõuandva osaga aktsiate jaotamisotsuse langetamisel. Seega pole alust süüdistusel, nagu oleks prospektis esitatud väärinformatsiooni. Piirdus ju kogu info lubadusega, et Eesti investoritele on garanteeritud 7500 krooni eest aktsiaid ja et võimaluse korral eelistatakse kohalikke investoreid.
Garanteeritud 7500 krooni eest kõik oma nimel pakkumise teinud investorid aktsiaid ka said. Pigem on tegu olukorraga, et mõni väärtpaberivahendaja üritab oma klientidele mütsi pähe tõmbamist kellegi insaiderlusega välja vabandada, olles ise juba enne samale libedale teele astunud. Kõige paremini väljendab seda tsitaat Talinvest Suprema Securitiese klientidele saadetud kirjast: «Enne aktsiate müügitulemuste kinnitamist korraldab TSS endast oleneva, et TSSi kaudu ETLi aktsiate avalikul müügil osalevatele investoritele saavutada võimalikult suurem väljajaotatavate aktsiate suhtarv.» Ahvatlev, kas pole? Tegelikult on prospektis selgelt kirjas, et pakkumised tuli teha läbi isikliku EVK arve.
Kahjuks ei pidanud mitmed investorid nõuet miskiks ja tegid sellega saatusliku vea. Ja kui keegi eelistab kõveraid teid ausaile, pole see veel põhjus oma läbikukkumises müstilisi insaidereid süüdistada.
Autor: Indrek Jakobson