6. aprill 1999 • 2 min
Jaga lugu:

Kolmikliit tunneb end alasti kuningana

Vaevalt saab sellist veidrikku nimetada populistiks, kes räägib seda, millesse valdav enamus ei usu. Pigem võiks teda sel puhul nimetada ässitajaks, narriks või märtriks.

Veel riigikogu valimise eelõhtul helistasin oma poegadele, et nad ei hääletaks Reformierakonna poolt -- neil tuleks peatselt häbiga seda kahetseda. Rääkisin aga kurtidele kõrvadele, isegi neile oli pähe hakanud Reformierakonna lihtne, kuid vale reegel: tulevad tollid, siis hüppavad hinnad lakke.

Kaks nädalat enne valimisi olin tulutult läbi käinud kõikide suuremate «pildilehtede» toimetused. Ei õnnestunud trükki anda oma artiklit «Kas vedada sisse rukist või traktoreid?». Aegamööda kinnistus teadmine, et minusse suhtutakse kui diversanti, kes püüab õhkida toimetuste kallist kodurahu, võimu ja rahva vahele kinnistunud idülli, mille on loonud õnnistatud, piiranguteta vaba turg. Nagu mitmel teiselgi ei õnnestunud ka minul avada rahva silmi tollide suhtes.

Toimetuste ringkaitsest hoolimata ilmusid minu artiklid siiski kaks nädalat pärast valimisi. Mõneti aga sümboolsena juhtus, et päeval, kui Maalehes ilmus «Lakeilik tollivastasus», ilmus Äripäevas Mati Feldmanni kommentaar «Kummardus vanale valitsusele». Hämmastusega lugesin sealt, et teravapilguline vaatleja nimetab (esmakordselt vist eesti ajakirjanduses), et kaitsetollid on populism.

Üleöö on rahva arvamuses toimunud 180kraadine pööre. Rääkida tollide vastu -- pole enam populistlik, pole kasulik. Tollide vastu rääkija ei või enam loota hõlpsale heakskiidule massides.

Tegelikult on populism hoopis see, kui räägid tollide poolt. Mitte uneski poleks ma osanud oodata oma tööle nii kiiret tunnustust.

Mida peab tegema nüüd seltskond, kes tollikolli abil kindlustas endale enamuse soojad kohad parlamendis? Kas nad suudavad seal hakkama saada, kui toll pole enam koll, kui pole enam seda, millega sai edukalt hirmutada rahvast?

Tuleb välja, et kolmikliit, see tollivastaste vennaskond, kes lootis Toompeale jõudnult käituda kui kuningas oma imeuhkes uues rüüs, osutub hoopis alasti kuningaks irvitava publiku ees. Kus on nüüd need petised rätsepad, kes nähtamatut kangast kududes tühjendasid kuninga varakambrid?

Kui valimiste eel oleks kehtinud infovabadus, siis ei tunneks ka kolmikliit end alasti kuningana, vaid teeks praegu korralikult riietatud pürjelitena parlamendi opositsiooni rasket ja vastutusrikast tööd.

Ka ei peaks riigikogu esimees vapra parteisõdurina marssima esimesel tööpäeval välja istungisaalist, sel ajal kui oodati, et ta täidaks vaid parlamendi esimehe kohuseid ja hoiaks määrimata spiikeri au.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt