Toimetuste ringkaitsest hoolimata ilmusid minu artiklid siiski kaks nädalat pärast valimisi. Mõneti aga sümboolsena juhtus, et päeval, kui Maalehes ilmus «Lakeilik tollivastasus», ilmus Äripäevas Mati Feldmanni kommentaar «Kummardus vanale valitsusele». Hämmastusega lugesin sealt, et teravapilguline vaatleja nimetab (esmakordselt vist eesti ajakirjanduses), et kaitsetollid on populism.
Üleöö on rahva arvamuses toimunud 180kraadine pööre. Rääkida tollide vastu -- pole enam populistlik, pole kasulik. Tollide vastu rääkija ei või enam loota hõlpsale heakskiidule massides.
Tegelikult on populism hoopis see, kui räägid tollide poolt. Mitte uneski poleks ma osanud oodata oma tööle nii kiiret tunnustust.
Mida peab tegema nüüd seltskond, kes tollikolli abil kindlustas endale enamuse soojad kohad parlamendis? Kas nad suudavad seal hakkama saada, kui toll pole enam koll, kui pole enam seda, millega sai edukalt hirmutada rahvast?
Tuleb välja, et kolmikliit, see tollivastaste vennaskond, kes lootis Toompeale jõudnult käituda kui kuningas oma imeuhkes uues rüüs, osutub hoopis alasti kuningaks irvitava publiku ees. Kus on nüüd need petised rätsepad, kes nähtamatut kangast kududes tühjendasid kuninga varakambrid?
Kui valimiste eel oleks kehtinud infovabadus, siis ei tunneks ka kolmikliit end alasti kuningana, vaid teeks praegu korralikult riietatud pürjelitena parlamendi opositsiooni rasket ja vastutusrikast tööd.
Ka ei peaks riigikogu esimees vapra parteisõdurina marssima esimesel tööpäeval välja istungisaalist, sel ajal kui oodati, et ta täidaks vaid parlamendi esimehe kohuseid ja hoiaks määrimata spiikeri au.
Seotud lood

Võlakirju saab märkida 24. septembrini