Kriis neelab arenevaid turge
Viimase aasta jooksul on Morgan Stanley arenevate turgude indeks langenud 38%. Alates 1993. a, mil see kasvas 71,2% võrra, on indeks järgnevatel aastatel näidanud vaid langustrendi. Panganduskriiside ja vahetuskursside kollapsite survel on oluliselt kahanenud ka arenevate riikide valuuta väärtus -- Venemaal ja Indoneesias isegi 80--90%.
Kümnendi alguses valitses investorite seas suur entusiasm. Külm sõda oli just lõppenud ning pea kõik arenevad riigid tutvustasid end kui avatud turumajanduse poliitika kandjaid ning peibutasid väliskapitali riigiettevõtete erastamise ning börsi tekkega. Selle tulemusel suurenesid arenevatesse riikidesse paigutatud investeeringud 1980ndate lõpu 40 miljardilt 300 miljardile dollarile 1996. aastal.
Tänane langus arenevatel turgudel on tingitud makro- ja mikromajanduse tegurite koosmõjust. Olulisem makrotegur on kahtlemata globaalses finantssüsteemis valitsev mõõnaperiood. Kuid makromajanduse tegurid üksinda ei seleta arenevate turgude ebastabiilset käitumist pärast 1990. aastate alguse suurt buumi.
Mikromajanduse tasandil oli tegur arenevate turgude nõrk finantsjärelevalvesüsteem, mistõttu keskaparaat kaotas kontrolli kohalike üksuste rahakasutamise üle. Nähes, et esmakordselt avanevad neile välismaise rahavoo uksed, ja arvestades, et efektiivsed tõkendid puudusid või oli kontroll nende üle nõrk, sõlmisid omavalitsused mõtlematult mahukaid krediidilepinguid.
Paljud ettevõtted laiendasid (eriti Aasias) liiga rutakalt oma tegevust lühiajaliste dollarilaenude abil, mille finantseerimisega ollakse täna hädas. Kapitalipaigutused kannatasid poliitiliste eelistuste ning kasumijahi mikstuuris, mille ilmekas näide on Korea. Korea investeerimispoliitika soosis terasetööstuse, laevanduse, kemikaalide ja autode tootmist niivõrd, et kasumitootlikkus ununes paljudel ettevõtjatel sootuks.
Korraliku ja läbimõeldud mikromajanduspoliitika olulisust kinnitab Austraalia majanduse edukas toimimine. Esmapilgul tundub Austraalia väga vastuvõtlik samadele faktoritele, mis destabiliseerisid Aasia. Riigi peamine ekpordiartikkel on majapidamistarbed ning kaks kolmandiku läheb neist Aasiasse. Pealegi on Austraalial pikaaegne eelarvedefitsiit, mis muudab riigi veel enam vastuvõtlikuks äkilistele muutustele globaalses finantssüsteemis. Kuid Austraalia nägi võimalikke probleeme ette ning kujundas ümber ja tõhustas pangandusjärelevalve tööd ning liberaliseeris kaubandus- ja tööstuspoliitika.
Kriisist väljapääsuks avavad täna paljud riigid end välisinvesteeringutele ja seda eelkõige finantssektori osas. Nagu Eestis, vallutas väliskapital näiteks Argentinas ja Tais pangandussektori. Kuna kodumaine keskpank krediiti ei paku ning rahaline stabiilsus on seotud välisosalusega, korraldavad poliitikud ja ettevõtjad väliskapitali kaasamiseks müügikampaaniaid. Selgelt on teadvustatud, et potentsiaalne kreeditor asub mitte üle tee pangamajas, vaid kaugel Frankfurdis, Londonis vm.
Abiks on võetud ka mikromajanduspoliitika instrumendid, et aidata korporatiivsel sektoril majanduslangusega toime tulla. Samuti püüavad kõrgete intressimääradega riigid koostöös riikidega, mida iseloomustavad stabiilsed vahetuskursid, leida võimalusi korporatiivse sektori USD-ülekannete piiramiseks.
Püütakse arendada abiraha fonde. Kui see trend jätkub, tekib olukord, kus arenevates riikides on enam aktsiaomanikke kui arenenud riikides.
Eelmise aasta languse tagajärjel on probleemsete turgude arvel kõigest 6% üldisest kapitaliturust ja seda vaatamata tõsiasjale, et kaetakse 85% maailma elanikkonnast ja 45% toodangust. See ebakõla kapitalituru investeeringute ja majanduse rahalises kindlustatuses muutub, kui arenevatel turgudel jätkub ja süveneb efektiivne reformipoliitika.
Autor: David D.