Euroopa demokraatia neelab raha

Euroopa Liidus on vastu võetud hulk toiduainete tootmist kallimaks muutvaid õigusakte. Mõnest põllumeeste raha neelavast «eurototrusest» oli juttu Äripäevas (03.05.).

ELis on eelnõude koostamise ainuõigus Euroopa komisjonil, mis võib jõustada ka õigusaktid, mis näivad europarlamendile ja liikmesriikide valitsustele arutamiseks

liiga üksikasjalikud. Lihtsameelne oleks arvata, et ametnikud tegelevad reeglite kehtestamisega igavusest või rumalusest. Mõjuvõimu säilitamiseks peab komisjon arvestama avaliku arvamusega, mille suures osas kujundavad huvigrupid.

Klassikaline näide sellest, kuidas huvigrupp sunnib vastu võtma õigusakti, on nn vaalade direktiiv. Greenpeace'i aktivistid seletasid ajakirjanduses, kui julmad on vaalakütid, misjärel vaalade kimbutamise vastu hakkasid huvi tundma europarlamendi liikmed. Komisjon ei saanud näidata, et vaalade saatus teda külmaks jätab, ja koostas vaalanahkade ELi importimise keelustava direktiivi.

Ka ÄPs kirjeldatud lindude ja loomade elu kergendavad reeglid ei ole valminud ametnike tujudest johtuvalt. Euroopa telekanalid on näidanud masendavaid pilte sellest, kuidas puruväsinud lojuseid konteineritest välja aetakse, neil transportimisel luid murtakse. Toiduainete tootmist kallimaks muutvad õigusaktid sünnivadki enamasti just niisuguste telepiltide ja huvigruppide kampaaniate mõjul. Tootjail on kasulikum transportida loomi elusalt, sest siis ei pea tegema kulutusi külmutusele ning liha jõuab poeletile värskemana. Loomakaitsjad nõudsid aga pikemate vedude täielikku keelustamist. Loomade veo ajal kohustuslike puhkepauside kehtestamisega ehitati kirik keset küla.

Võib muidugi vaielda, kas transpordiaja venimine puhkepauside tõttu ei pikenda lojuste kannatusi ja oleks siiski kasulikum loomad kiiresti tapale viia. ELi põllumajandusministrid arutasidki seda mitu päeva -- nad ei pea läbirääkimisi ainult tootjatele makstavate toetuste suuruse üle, vaid ka leidmaks tootjate ja loomakaitsjate soovide vahel kompromissi. Otsus, et kanadele tuleb siblimiseks eraldada just 450 cm², võib tunduda naljakas, kuid demokraatia tähendab seda, et ka linnusõprade taotlusi arvestatakse. Ehkki lahendused võivad näida totrad ja nõuavad suuri kulutusi, on need olulised pingete maandamiseks.

Eesti inimestel on raskusi endale korraliku elamise loomisega, mistõttu meil on loomakaitsjate soove raskem mõista. Kerge pole ka leida raha huvigruppide taotluste kinnimaksmiseks. Paraku pole Euroopa demokraatia odav.