Venemaa ajaloo paleepöörete aeg on tagasi. Eile võttis president Boriss Jeltsin maha lühikest aega ametis olnud peaministri Jevgeni Primakovi ja ähvardas NATOt Kosovo-läbirääkimiste katkestamisega.

Venemaa status quo ei rahulda enam läänt, sest Jeltsini võimulpüsimisega ei ole suurriigi majandusliku ja poliitilise renomee paranemist oodata. Sisepoliitiliselt jätkub Jeltsini ja riigiduuma vastasseis uue raundiga.

Jeltsin oli Gorbatshovi perestroikast alguse saanud edumeelsete reformide jätkaja Venemaal. Ta ei pannud kätt ette ajaloole -- Nõukogude Liidu paratamatule lagunemisele --, samas kui Gorbatshovi perestroika nägi ette reforme, rangelt Nõukogude Liitu säilitades. See teeb Jeltsinist ajaloo suurmehe lääne silmis.

Jeltsin on olnud ka Eesti iseseisvuse toetaja kaheksakümnendate lõpust saadik, selle eest sügav kummardus talle. Kas Venemaal on olnud veelgi Eesti-sõbralikumat poliitikut? Ent aeg on oma mõjudega nii tervisele kui töövõimele halastamatu, millest tuleb ka suurmehel aru saada. Käitumine (hea?) tsaarina ei leia muus maailmas enam mõistmist, vaid paneb õlgu kehitama. Nähtavasti on üks ring täis saanud.

Poliitika on halastamatu ka ses mõttes, et nõuab pidevat vormisolekut ega andesta ainsatki komistust. Majanduse areng nõuab poliitilist stabiilsust, ent seda ei suuda Jeltsin enam garanteerida. Venemaa status quo säilitamisest on saanud pigem edasimineku takistus, just ebastabiilsuse säilitamine. Terve maailm on küll endiselt sunnitud Venemaaga arvestama, kuid teeb seda võrreldes mõne aasta taguse ajaga üha vastumeelsemalt, sest asjad lähevad allamäge. Jeltsinil on teeneid küll ja küll, et minna hea tsaarina ajalukku, ent riik ja rahvas saab minna siiski ainult tulevikku.

Jeltsin pole suutnud enam hiigelmajandust ohjata, ainuüksi paleepöörded pole kurssi õigemaks seadnud. Lootusetult suur välisvõlg, totaalne maksudest kõrvalehiilimine, riigieelarve puudujääk, rubla kinnihoidmine (räägiti isegi jäigast sidumisest dollariga) ja selle neljakordne vabalangus, galopeeriv inflatsioon, välisinvestorite põgenemine, erastamise peatumine -- need on Jeltsini rasked majandusprobleemid. Pea kõigil majandusrinnetel on oldud sunnitud taanduma. Tippude niitmine äkkmeeleolus pole peatanud umbrohu-majanduse lokkamist.

Ka Eestile oleks naabrina kasulikum tugev ja sihikindel riigipea. Et Jeltsin on alati siiski jätkata suutnud, on johtunud asjaolust, et Venemaal puudub selge konkureeriv poliitikust favoriit.