Eesti liitumisprotsess arenenud läänemaailmaga käivitus Eesti iseseisvumisega. Eesti asus looma tihedamaid sidemeid Euroopa riikidega ning püüdlema täisliikme staatust Euroopa Liidus, NATOs ja Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO).

Suund ühinemisele maailma võimsamate orga-nisatsioonidega on iseenesest Eesti arengu seisukohalt õige, kuid paneb mõtlema, milliseks kujuneb valitud tee hind.

Liitumine nimetatud organisatsioonidega ei ole pelgalt nõustumine toredate põhimõtetega, vaid see eeldab ka Eestilt muutumist ning reeglite ja käitumismallide ülevõtmist. Teame oma kogemustest, et igasuguse uue ülevõtmine ei ole võimalik ilma suurte kulutuste ning vastuoludeta.

Eesti on kiirelt vahetuvate valitsustega maa. Nüüd on suhteliselt kiirelt hakanud vahelduma ka kantslerid. See tõstatab paraku küsimuse, kes siiski vastutab täna ja eile tehtud majanduslike lubaduste eest, mis peaksid jõustuma näiteks aastal 2005 või sagedamini planeeritud liitumispäeval Euroopa Liiduga, 1. jaanuaril 2003.

Praeguste arengute ja käitumismallide juures on tõenäoline, et tolleks ajaks saab ministriks keegi, kes on praegu opositsiooni liige, või kui valitsused vahelduvad kiiremini, saab ministriks praeguse valitsusega seotud isik.

Tõenäoliselt põhjendab see isik sõltuvalt olukorrast liitumisprotsessis esilekerkivaid probleeme eelmise või üle-eelmise valitsuse äpardunud ja lühinägeliku poliitikaga. Olgu põhjendus milline tahes, ettevõtjatel ja firmadel ei ole sellest mingit kasu, sest ebaõnnestumised peavad kinni maksma igal juhul nemad.

Näiteks võib tuua paljude toiduainetööstuse ettevõtete erastamise. Erastamisagentuur ja majandusministeerium müüsid 1990. aastate keskel kõik toiduaineid töötlevad ettevõtted erakätesse. Juba tollal oli selge, et tehniliselt ja tehnoloogiliselt ei ole enamikul neist mingeid võimalusi Euroopa Liidu siseturu nõudeid täita.

Nüüd oleme nõustunud Euroopa Liidu tingimustega ning püüame tootmist moderniseerida, kuid mida siiski teha pooltega toiduainetööstuses ametis olevast 20 000 töötajast ja kahe kolmandiku ettevõtetega.

Riik müüs eraettevõtjatele Euroopa Liidu turu jaoks kõlbmatud (ka pikaajalises perspektiivis) ettevõtted. Kas kolme või nelja aasta pärast hakatakse ettevõtteid sulgema või nende toodangut ära keelama?

Eesti suurettevõtjate kohtumisel kuu aega tagasi Brüsselis toodi välja ka võimalikud ohud. Suurimaks neist peavad spetsialistid suurfirmasid ja nende majanduslikke huvisid, mitte müütilisi Euroopa Komisjoni ametnikke, kellega meid siin aeg-ajalt püütakse hirmutada. Juba praegu tegutsevad Brüsselis õigusfirmad, kes jälgivad tähelepanelikult arenguid Ida-Euroopas ning on liitumiskuupäeval valmis hagema firmasid Euroopa Liidu seaduste rikkumiste tõttu.

Praegust olukorda võib pidada Eesti valitsuse ja avaliku sektori balansseerimiseks soovide ja tegelikkuse vahel, seejuures on sooviks liitumine Euroopa Liiduga ning reaalsuseks Eesti ettevõtete tegelik olukord.

Praeguses situatsioonis on ilmselt olulisim tasakaalu säilitamine. See on aga võimalik üksnes sellisel juhul, kui ühele poolele, Euroopa Liidule, ei anta katteta lubadusi ja teisel poolel, ettevõtjatel, on selge informatsioon riigi võetud kohustustest.

Loomulikult peavad lubaduste andmise juures olema esindatud ka need, kel tuleb lubadused ellu viia, s.o ettevõtted. Avalikkusele võiks tutvustada sotsiaal-majanduslikke põhjendusi, millele tehtud lubadused tuginevad.

Ilmselt tekiks avalikul võimul vastutus, kui iga uus valitsus vaataks üle eelmise võetud kohustused ning annaks neile oma hinnangu, s.t millised lubadused on täidetavad. Küllap jääks siis ka täidetamatuid lubadusi vähemaks.

Autor: Rünno Lumiste