Möödapääsmatu elektrijuhtmemaks

Kui Eesti Telefoni (ET) paljukritiseeritud kõnealustustasu puhul on võimalik loobuda ET teenusest ja hakata Q GSMi või Radiolinja kliendiks, siis elektri väiketarbijal valik puudub. Majaomanik võib ju nurga taha diiselelektrijaama müdisema panna, ent ei ole kindel, kas sel viisil toodetud elekter talle odavamalt kätte tuleb. Paneelmaja kolmanda korruse pensionäril oma jaama võimalus puudub. Mingi leevendus kortermajade elanikele oleks näiteks see, kui korteriühistu ostaks ära majasisese elektrivõrgu ja hakkaks EEga suhtlema ühe suurtarbijana.

Eesti Energia põhjendab maksu võrgu hooldamise kuludega. Tõsi, eks enamik elektriliine on pärit õndsast Nõukogude ajast ja vajavad ehk suuremat hooldust kui varem. Samas saaks selle kulu katta ka kilovatt-tunni hinna tõstmisega. Viimast on aga ebamugavam teha, sest kallim elekter paneb tõenäoliselt tarbijad vähem kulutama või isegi varastama ja EE-l jääb loodetud raha saamata. Konstantne kuumaks võtab tarbijalt võimaluse vähem tarbides vähem maksta.

Tõenäoliselt on maksustatud abonentidega võrke hiljem lihtsam erastada. Riiklikult kehtestatud võrgus olemise maks teeb võrgud tublisti atraktiivsemaks.

Võimalik, et maksul on ka regionaalpoliitiline eesmärk. Kui Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi ühendatakse, on võib-olla õigem maksta kuus 30 krooni rohkem, et ära hoida sotsiaalset plahvatust. Samas on sotsiaalpoliitika rohkem siiski riigi ülesanne ja tarbija ei peaks peale maksma, et Eestis oleks võimalik endiselt ebarentaablilt ja kallilt elektrit toota.

Nii jääbki Eesti Energia plaanist mulje, et Eesti suurimal ettevõttel on lihtsalt vaja täiendavat raha. Ja selle asemel, et kulusid kokku hoida ja efektiivsema tootmise peale mõelda, kasutatakse monopolistile omaselt kergeimat viisi -- tõsta hinda. Sedakorda siis täiendava maksu näol.