Ma ei taha anda ametnikule pistist

Kuigi Äripäev on kümne aasta jooksul korduvalt kirjutanud altkäemaksu võtmisest erinevates ametkondades, pole ükski neist juhtumitest seni kohtus lõplikku tõestamist leidnud. Ikka on jäänud ühe sõna teise vastu ning asi on ununenud või sumbunud.

Mulle on eredalt meelde jäänud üks paari aasta vanune episood, kus üks kinnisvaraärimees tunnistas Äripäeva artiklis, et on pidanud linnavalitsuses teatud toimingute teostamisel pistist andma. Mõni päev pärast artikli ilmumist tuli see mees minu juurde, lõi silmad maha ja ütles, et temale oli avaldanud survet üks tuntud advokaat, kes oli talle selgitanud, et ülestunnistusega kaasneb samaväärne kriminaalvastutus nii pistise andjale kui ka võtjale, ning ta on sunnitud oma ütluse maha salgama.

Samasugustel motiividel eelistavadki peaaegu kõik pistise andmisega seotud allikad kas vaikida üldse või jääda anonüümseks. Paistab, et kunagi juristide poolt sätestatud võrdselt karm vastutus altkäemaksu andmise ja võtmise eest on loonud õigusliku keskkonna, kus altkäemaksu tõestamine enamikul juhtudel ei õnnestu.

Samas pole pistisevõtjal vaja väga muretseda ka siis, kui ta vahele jääb. Jõhkra altkäemaksu pakkumise teinud ekspeaminister ja praegune kinnisvaraärimees Indrek Toome pääses naeruväärse kolme tuhande krooniga ning üldsuse silmis kohtunikule ühemõtteliselt pistist andnud vandeadvokaat Monika Mägi mõistis õigust õiglusele eelistav kohtusüsteem koguni süütuks. Kümned ajakirjanduse poolt üleskergitatud juhtumid on vaikselt unustatud.

Äkki peaksime suhtuma mõõdukasse pistisevõtmisesse samasuguse tolerantsiga nagu näiteks kiiruse ületamisesse või alkoholiga liialdamisesse?

Kahtlen selles sügavalt. Kuigi tänapäeva lääne ühiskonnas tuleb ette suuri altkäemaksuafääre, pole see siiski süsteem. Kui riigi kodanik suhtleb kohtu- või omavalitsusametnikuga, siis tunneb ta ennast Saksamaal, Suurbritannias ja USAs väga turvaliselt. Ma arvan, et ka meie Eestis oleme sellise privileegi ära teeninud.

Olen veendunud, et korruptsioon oma labastes avaldumisvormides on ka meil oma aja ära elanud.

Õnneks on minevikku jäänud ajad, kus võis määrida kommertspankade laenuametnikke paremate tingimuste saamiseks või jagada suurfirmade müügijuhtidega nende komisjonitasu.

Äris on kaasaegsed eetikanormid selgelt juurdunud. Paraku pole seda veel juhtunud ametnike hulgas.

Praegu tegeleb valitsusaparaat hiigeljõududega Euroopa Liitu astumise ettevalmistamisega. Me üritame meelitada välisinvestoreid liberaalse maksusüsteemiga ja oleme uhked tiigrihüppe üle. Kuid suurte asjade kõrvalt võiks ju ka ninaaluse puhtaks pühkida. Ehk oleks mõistlik kulutada osa energiat selleks, et ühtlustada eurotavadega ka suhtumine korruptsiooni.