Euroopa rahaliidu peidetud vastuolud (2)

Euroopa rahaliidu rahapoliitika kujundamiseks ja juhtimiseks on loodud üpris keerukas Euroopa keskpankade süsteem (ESCB), mis koosneb Euroopa Keskpangast (ECB) ja 11 liikmesriigi keskpangast. Põhistruktuurilt sarnaneb see USA keskpanga (Fed) süsteemiga. ECB oma kuueliikmelise täitevorganiga on võrreldav USA keskpanga nõukoguga Washingtonis, 11 Euroopa Liidu (EL) keskpanka aga moodustavad omamoodi analoogi Fedi 12 pangaga, mis paiknevad USA eri linnades. Ühist rahapoliitikat töötab välja ESCB nõukogu, mis koosneb täitevnõukogu liikmetest ja kõikide rahaliitu kuuluvate maade keskpankade presidentidest.

Siit tekivad kohe ka esimesed küsitavused. Kui USA on tugeva keskvõimuga unitaarriik, siis EL on iseseisvate rahvusriikide ühendus. Euroopa ühine rahasüsteem ning ECB tuginevad suures osas Saksa keskpanga mudelile ja kogemusele, mis võib tekitada vastuolusid riikide vahel, sest igal rahvusriigil on oma erihuvid.

Prantsusmaa taotleb Saksamaa ja Saksa keskpanga majandusliku võimu mõningast vähenemist, Saksamaa aga näeb siin võimalust oma huvid Euroopa integratsiooni vankri ette rakendada. Koos näevad nad EMUs vahendit, mis tuleb kasuks tugevnevas konkurentsivõitluses Põhja-Ameerika ja Aasia Vaikse ookeani majanduspiirkondade riikidega.

Oma huvid on ka Euroopa väiksematel riikidel. Hispaania, Portugal ja Iirimaa on seni võitnud ja võidavad ka tulevikus palju ELi toetustest, mis moodustavad 4--5% nende sisemajanduse kogutoodangust. Soome üritab tõenäoliselt edestada oma naabreid Rootsit ja Taanit, Itaalia näeb osalemist EMUs kui olulist vahendit hinnastabiilsuse saavutamisel. Austria liigub Saksamaa kiiluvees, Beneluxi maad peavad silmas oma eesmärke.

Üsna pessimistlikult on EMUsse ja euro kasutuselevõttu suhtunud USA kommentaatorid. Küllap on tõde selles, et integreeruv Euroopa pakub järjest suuremat konkurentsi majanduslikult tugevale Põhja-Ameerikale ning üha tugevnevale Aasia majanduspiirkonna riikidele. Sel eesmärgil on EMU riigid tõenäoliselt valmis oma eri huvidest lähtuvad vastuolud ületama.

Ei jää EMUst kõrvale ka seni sinna veel mitte kuuluvad riigid. Põhjalikult on muutunud ka avalik arvamus. Kui veel 1996. a vähem kui pooled küsitletud ELi liimesmaade inimestest olid kuulnud nimetust «euro», siis nüüd on asi sootuks teine.

On avaldatud arvamust, et esimesena väljajäänud maadest ühineb Euroopa rahaliiduga Rootsi. Briti peaminister Blair on välja pakkunud ühinemisaastaks 2001 või 2002, kasvanud on ka taanlaste huvi. Kreeka, kes jäi rahaliidust välja kriteeriumide mittetäitmise tõttu, ühineb EMUga esimesel võimalusel.

Autor: Vello Vensel