Tolliseaduse muudatused tõid käibesse uue mõiste -- oma terminal ehk hoiukoht. Hoiukoht on alternatiivne ladustamise võimalus tollikontrolli all olevale kaubale tolliterminali ja tollilao kõrval. Sisuliselt on tegemist pehme variandiga olemasolevatele tolliladustamisvormidele.

Hoiukoht-hoiuplats ei päästa ettevõtjat küll kõikidest lisakuludest, mis kaasnevad tollilao ja tolliterminali kasutamisega, kuid võimaldab kasutada vana skeemi -- kaup liigub piiriületusel koheselt importija lattu, mis on saanud hoiukoha paberid. Loomulikult ei luba see võimalus kauba kohest kasutamist (sisuliselt nagu enne seadusemuudatust ei lubatud IMR-deklaratsiooniga (eeldeklaratsiooniga) piiri ületanud kauba kasutust). Kauba kasutuse võimaldab kauba lõplik deklareerimine ning maksude ja makseviisi aktsepteerimine tollis. Oluline on, et hoiukohas saab ettevõtja ladustada ainult tema nimele saabuvat importkaupa.

Nõuded hoiuplatsi-hoiukoha loomiseks on üldjoontes sama dokumendimahukad kui tolliterminalidel, -ladudel. Ka aruandlus ning laoarvestus on sarnane.

Hoiukoha pidamise õiguse saamiseks peab tollile esitama dokumendid sisenemisdeklaratsiooni kasutamise õiguse kohta, lao detailsed plaanid ja laoarvestuse eeskirjad. Lisaks tuleb arvestada tagatisega, mida nõutakse ladustatud kauba impordimaksude baasil.

Samas võib vildakas laoarvestus või reeglite vastu eksimine jooksvas töös kaasa tuua trahve. Mitte alati pole tegemist suurte summadega, kuid kehtivad pisieksimused võivad viia määratud perioodi vältel laoloa ajutise kaotuseni või äärmusliku variandina laoõiguse lõpliku tühistamiseni. Seega tuleb importijal selgusele jõuda tavalao- ehk kommertslaoarvestuse sidumises tollidokumentidega ning endale selgeks teha kauba liikumist lubavad alusdokumendid. Teine võimalus on kasutada tollindusele spetsialiseerunud ettevõtete abi, et loodetud kokkuhoid terminalide vältimisest ei pööraks hetkega suureks rahaliseks kaotuseks.

Autor: Jüri Tammeväli