Stardiks on puudu miljardeid kroone

Järgmisel aastal on olümpiamängud. Eesti tippsportlased püüavad usinalt täita kvalifikat-siooninormatiive. Osa sportlasi on need täitnud, kuid osa suhtes on selge, et Sydneysse ei ole asja. Sarnane protsess on ka Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel. Liikmekandidaatidele on esitatud tingimused, mille täitmise korral peaks nad olema sobilikud saama ELi.

Majandust puudutavaid tähtsamaid tingimusi on kolm: kandidaat peab viima oma seadused vastavusse ELi seadustega, riigis peab toimima turumajandus ja kandidaat peab suutma vastu seista ELi sisesele konkurentsisurvele.

Püüaks vaadata neist tingimustest esimest ja kolmandat, s.o kui palju võib maksma minna võimalik liitumine ning kas meil selleks üldse raha on.

Senini on Eesti oma tegevuse planeerimisel lähtunud kahest põhiteesist: Eesti liitub ELiga 2003. aasta 1. jaanuaril ja Eesti ei vaja ühinemisel laiaulatuslikke üleminekuperioode ega eritingimusi.

Üks suurim kuluartikkel liitumisel on keskkonnakaitselised kulutused. Need jagunevad vee- ja õhukaitse ning pinnasereostusealasteks kulutusteks. Hinnanguliselt oleks joogivee viimiseks nõutavale tasemele vaja kohalikel omavalitsustel investeerida 5 miljardit krooni ja heitvete puhastamise süsteemidesse 4,5 miljardit (erasektori ja omavalitsuste kulud umbes pooleks).

Õhu puhtuse tagamise kulud koos elektrijaamade moderniseerimisega oleks orienteeruvalt 6--8 miljardit. See summa eeldaks elektrijaamadest õhku paisatava CO ja SO2 vähenemist, väävlirikka masuudi kasutamise lõpetamist kohalikus küttes ja bensiinijaamade moderniseerimist. Nendes valdkondades on Eesti siiski taotlenud üleminekuperioode. Prügimägede vastavusse viimine normidega maksaks orienteeruvalt 5--10 miljardit.

Energeetikasektoris oleks kulutused juba nimetatud põlekivielektrijaamade moderniseerimine ning kütuseaksiisi tõus. Hinnanguliselt oleks aktsiisimaks liitrilt kuni 10 krooni.

Keeruline valdkond on põllumajanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ELi nõuete kohaseks muutmine. Toiduainetööstuse kolmes tähtsamas tööstusharus oleks kulutuste kogusumma 2--3 miljardit krooni -- 0,6 miljardit piimatööstuses, 1,3 miljardit kalatööstuses ja miljard lihatööstuses. Kulude suurus sõltuks 20--30% ulatuses moderniseeritavate tööstuste arvust. Põllumajandustootmises euronõuete järgimise orienteeruv hind on 1,5 miljardit ning põllumajandus- ja maaelutoetuste suurus aastani 2002 kuni 3 miljardit krooni.

Liitumisel ELiga muutub Eesti Euroopa siseturu osaks. Ka Eesti turul töötavatel ettevõtetel tekib kohustus viia oma toodang vastavusse ELi nõuetega. Enim puudutab see ehitusmaterjalide ja elektrikaupade tootjaid.

Tõik on seegi, et ELis kehtivad tollid tõstavad toodete hinda, mille valmistamiseks imporditakse pooltooteid väljastpoolt Euroopa Liitu.

Muudatused on ees ka töökaitse valdkonnas. Töökaitse täiustamine eeldab töökeskkonna parandamist valgustuse, müra ja töökeskkonna õhu puhtuse osas ning paremate kaitsevahendite kasutuselevõttu. Töökaitsealased investeeringud on siiski üksikult võetuna väiksemad ja võimalik teha n-ö igapäevaselt.

Kokku saame vajalikuks investeeringute mahuks erasektoris orienteeruvalt 15 miljardit ja avalikus sektoris 20 miljardit krooni (riik ja kohalikud omavalitsused).

Iseseisvusjärgsel edukaimal 1998. aastal investeeris töötlev tööstus tervikuna 3 miljardit; energeetika, gaasi- ja veevarustus 2 miljardit ning põllumajandus ja jahindus 0,15 miljardit krooni. Ilmselt on sellise investeeringute taseme juures nõuete täitmine võimalik alles kaugemas tulevikus, mitte 2003. a alguseks.

Loo autor, nagu ka enamik Eesti ettevõtjaid ei kahtle, et ELiga liitumine on kasulik pikemaajalises perspektiivis. Kuid tahaks näha, kuivõrd vastavad tegelikkusele soovid ja arengukavad lähema 3--5 aasta jooksul.

Autor: Rünno Lumiste