Kalev Kukk • 19 detsember 1999

Tuline tants ümber tulumaksu

Tulumaksuseaduse eelnõu menetlemine riigikogus käis nii, nagu ühele selgelt poliitilisi otsuseid kandvale seadusele kohane. Üks pool rääkis aiast, teine pool raius aiaaugust. Vastuargumentideks jutud kingitusest kõige rikkamatele ja niigi vaeste vaesustamist. Oli see tingitud sellest, et ei saadud aru seaduseelnõusse kirja pandust või lihtsalt soovimatusest millestki üldse aru saada, on iseküsimus.

Tegelikult pole uues tulumaksuseaduses väljapakutu näol tegemist millegi unikaalse ega Eesti omas tarkuses väljamõeldud eksperimendiga. Ei juhtu ju muud, kui tulumaksusoodustus 0-protsendilise maksumäära näol antakse kõigile samast ettevõttest teenitud kasumi reinvesteerijatele, ilma et riik end targa otsustajana ja vaheltkasu nõudjana vahele seaks.

Kui sellises ühetaolises lähenemises üldse midagi valulist on, siis see, et sedakorda on kelleltki enesestmõistetavana tunduv ja ihaldusväärne jagamisvõimalus ära võetud. Olgu need bürokraadid või äralollitatud valijate nimel esinevad populismipoliitikud.

Mis puutub nn ettevõtte tulumaksu tavatähenduses, pole sellel majandusteoreetiliselt muud funktsiooni, kui lihtlabane käibemaksulaadne täiendav raha kogumine riigieelarvesse. See pole ei lõpptarbimise ega mingi ettevõtete poolt kulutatava ressursi maksustamine. See on maks, mille mõtte võib panna sõnadesse «lööme lüpsilehma maha, peaasi et saaks korraks kõhu täis».

Et lüpsilehma mahalöömisel on ettevõtte tulumaksu näol tõsi taga, näitab seegi, et ettevõtte tulumaksu osas balansseerib kogu maailm noateral. Õhtumaad hoiavad laekumisi ettevõtte tulumaksust kiivalt 2-3% piirimail SKPst. Formaalselt kõrgetest ettevõtte tulumaksu määradest jääb neis pärast kõikvõimalikke soodustusi, millest on kasu vaid advokaatidele ja maksunõustajatele, järele vägagi tagasihoidlik efektiivne maksumäär.

Ettevõtte tulumaksust laekuva raha osatähtsus SKPst oli Saksamaal viimastel avaldatud andmetel 1,0, Ungaris 1,1 ja Rootsis 1,2 protsenti. Eestis on ettevõtte tulumaksu laekumised moodustanud viimastel aastatel 1,6--2,0% SKPst. Kõrgemate numbrite poolelt võiks tuua Taani 2,9, Iirimaa 3,4 või siis Hollandi 3,3 protsendiga. Ainult et neis riikides oli tööandja, s.o ettevõtte poolt makstav sotsiaalmaks vastavalt 3,6, 4,4 ja 7,9% SKPst (1996). Seda Eestis järgmiseks aastaks prognoositava 12,4 protsendi taustal.

Teisiti öeldes, Eesti ettevõtetel lasuv otseste maksude koormus on üks Euroopa kõrgemaid. Siit tuleneb kas või ümbrikupalkade probleemi eriline teravus.

Kellele ja milleks on siis uuest tulumaksuseadusest kasu? Nii küsisid Keskerakonna ja Rahvaliidu käremeelsemad esindajad, ja väitsid, et reinvesteeritavalt kasumilt tulumaksu kaotamine on kingitus paarisajale rikkamale perekonnale või paarikümnele suurettevõttele.

Tegelikult on asi selles, et uus tulumaksuseadus pole mingi vastutulek suurtele ja rikastele. Nende poolest võiks see jääda olemata, sest uusinvesteeringud tehakse suurettevõtetes laenurahast, neis teenitav jaotatav kasum kuulub aga edaspidigi tulumaksu alla.

Küll ootavad seda seadust pikisilmi need 40 000 Eesti väike- ja keskmist ettevõtet, kellel puudub, nagu väike- ja keskmiste ettevõtete puhul tavaline kogu maailmas, juurdepääs kapitaliturule. Seega need keskklassi esindavad osaühingud, tulundusühistud, pisikesed aktsiaseltsid, kes teevad oma uusinvesteeringuid, st loovad töökohti nii endale kui ka teistele ainult ja üksnes omavahenditest, s.o teenitud kasumi arvel.

On veel üks väga kaalukas põhjus, miks uue tulumaksuseadusega oli kiire just väike- ja keskmiste ettevõtete seisukohalt. Nimelt kannatavad Eesti väike- ja keskmised ettevõtted väga teravalt alakapitaliseerituse all, mis tähendab seda, et nende riskipuhver on liiga õhuke või puudub üldse.

Tegelikus elus tähendab see aga seda, et mis tahes juhuslikke ja ajutisi tagasilööke turult pole neil võimalik omakapitalile toetudes maandada.

Hetkel kuum