Kuidas rahastada pensionireformi?

Eestis tuleks üheselt selgeks rääkida, et kui jutt on sotsiaalkindlustuse rahastamisest, siis jääb väheseks, kui räägime ainult sotsiaalmaksust. Ei tahaks nõustuda professor Alari Purjuga, kes väidab 20. jaanuari Postimehes, et pensionisüsteemi saaks üles ehitada kahel sambal, millest esimene oleks fikseeritud «pay as you go»-süsteemis rahvapension ning teine vabatahtlik kolmas sammas.

Asjatu on loota, et tänane töötajaskond hakkab tegema massiliselt sissemakseid vabatahtlikku kolmandasse sambasse. Valdava enamuse töötajate rahakott lihtsalt ei kannata seda. Nende palk on ju nii madal, et parimalgi tahtmisel ei jää midagi üle, et vanaduspäevadeks kõrvale panna. Sellise süsteemi korral suure osa tulevaste pensionäride sissetulek jääkski rahvapensioni tasemele.

Millised on rahastamise võimalused? Kui jutt käib pensionikindlustusest, siis ilma reformita ähvardaks esimest sammast ehk solidaarsuskindlustust 15--20 aasta pärast finantskrahh. Selle põhjus on Eesti rahvastikusituatsioon, mis ei sõltu kellegi heast või pahast tahtest. Kui töötajate arv väheneb ja pensionäride oma suureneb, ei laeku pensionisüsteemi raha.

Valitsuse moodustatud asjatundjate töörühma prognoos on kiretu -- säilitamaks pensionide tänast keskmist taset, peaks sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa 40 aasta pärast olema 30% brutopalgast praeguse 20 asemel. On äärmiselt vähetõenäoline, et vajalikud miljardid leitakse eelarvest.

Ametiühingud tegid pensionisüsteemi rahastamiseks rea ettepanekuid. Vähendada tööandja sotsiaalmaksu esimesse sambasse, kehtestades selle määraks 15% brutopalgast. Näha kohustusliku kogumispensioni (teise samba) rahastamiseks ette tööandja ja töötaja makse (vastavalt 5% ja 3% brutopalgast). Need võimaldaksid oluliselt vähendada üleminekukulusid ning peaksid tulevikus tagama pensionäridele elamisväärse vanaduspõlve.

Valus teema on veel ravikindlustuse rahastamine. 13% brutopalgast võiks ka tulevikus jääda ravikindlustuse finantseerimiseks, kuid kindlasti tuleks naasta küsimuse juurde, kas haigushüvitisi välja maksta ravikindlustuse vahenditest või mitte. Arvan, et mitte, need küsimused peaks lahendama tööandjad.

1998. aastal olime kolmepoolsetel läbirääkimistel sellele lahendusele üpris lähedal, kuid kahjuks loobus tookordne valitsus ja otsust ei sündinud.

Ettevõtete töötingimuste analüüs veenab, et on ülim aeg võtta vastu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seadus, tagada töötajatele vastav kindlustus ning vabastada riigieelarve hüvitiste väljamaksmisest (sisuliselt maksame kinni tööandjate ehk omanike tegemata töö ja kohustused töötajate ees).

Kindlustusasjatundjate arvestuste kohaselt ei ületaks tööandja keskmine kindlustusmakse (sõltuvalt ettevõtte tegevusest ja ohuteguritest) 2% brutopalgast.

Arvestades suurt (üle 10%) tööpuudust, samuti ääretult madalat riiklikku töötu abiraha (400 krooni kuus), mis keskmise palgaga võrreldes tähendab töötuks jäämisel üle 80% sissetuleku kaotust, vajame kiirelt kohustuslikku töötuskindlustust ja vastava seaduse üleandmist parlamenti.

Ametiühingute seisukohalt rahastaksid töötuskindlustust nii töötajad (1% brutopalgast) kui ka tööandjad (1% brutopalgast), kusjuures pool tööandjate maksest läheks tagatisfondi, mis teeb väljamakseid pankrotistunud ettevõtete töötajatele nende saamata jäänud töötasude ja hüvitiste kompenseerimiseks. Praegu maksame need kulud kinni riigieelarvest.

Lihtne on olukorda kirjeldada, keerulisem leida kõiki osapooli rahuldavaid vastuseid. Seepärast ongi ametiühingutel kavas korraldada ümarlaud, et saada vastused küsimustele:

1. Milliseks kujuneb pensionireformi maksumus?

2. Millised on reformi teostamiseks vajalike vahendite võimalikud allikad?

3. Milline võiks olla sotsiaalkindlustuse rahastamise optimaalne tase?

4. Kuidas peaks rahastamiskoormus tulevikus jagunema?

Eesti Ametiühingute Keskliit ootab nende küsimuste kohta arvamusi elektronposti aadressil eakl@eakl.ee.

Autor: Raivo Paavo