Kuidas rahastada pensionireformi?

Valitsuse moodustatud asjatundjate töörühma prognoos on kiretu -- säilitamaks pensionide tänast keskmist taset, peaks sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa 40 aasta pärast olema 30% brutopalgast praeguse 20 asemel. On äärmiselt vähetõenäoline, et vajalikud miljardid leitakse eelarvest.

Ametiühingud tegid pensionisüsteemi rahastamiseks rea ettepanekuid. Vähendada tööandja sotsiaalmaksu esimesse sambasse, kehtestades selle määraks 15% brutopalgast. Näha kohustusliku kogumispensioni (teise samba) rahastamiseks ette tööandja ja töötaja makse (vastavalt 5% ja 3% brutopalgast). Need võimaldaksid oluliselt vähendada üleminekukulusid ning peaksid tulevikus tagama pensionäridele elamisväärse vanaduspõlve.

Valus teema on veel ravikindlustuse rahastamine. 13% brutopalgast võiks ka tulevikus jääda ravikindlustuse finantseerimiseks, kuid kindlasti tuleks naasta küsimuse juurde, kas haigushüvitisi välja maksta ravikindlustuse vahenditest või mitte. Arvan, et mitte, need küsimused peaks lahendama tööandjad.

1998. aastal olime kolmepoolsetel läbirääkimistel sellele lahendusele üpris lähedal, kuid kahjuks loobus tookordne valitsus ja otsust ei sündinud.

Ettevõtete töötingimuste analüüs veenab, et on ülim aeg võtta vastu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seadus, tagada töötajatele vastav kindlustus ning vabastada riigieelarve hüvitiste väljamaksmisest (sisuliselt maksame kinni tööandjate ehk omanike tegemata töö ja kohustused töötajate ees).

Kindlustusasjatundjate arvestuste kohaselt ei ületaks tööandja keskmine kindlustusmakse (sõltuvalt ettevõtte tegevusest ja ohuteguritest) 2% brutopalgast.

Arvestades suurt (üle 10%) tööpuudust, samuti ääretult madalat riiklikku töötu abiraha (400 krooni kuus), mis keskmise palgaga võrreldes tähendab töötuks jäämisel üle 80% sissetuleku kaotust, vajame kiirelt kohustuslikku töötuskindlustust ja vastava seaduse üleandmist parlamenti.

Ametiühingute seisukohalt rahastaksid töötuskindlustust nii töötajad (1% brutopalgast) kui ka tööandjad (1% brutopalgast), kusjuures pool tööandjate maksest läheks tagatisfondi, mis teeb väljamakseid pankrotistunud ettevõtete töötajatele nende saamata jäänud töötasude ja hüvitiste kompenseerimiseks. Praegu maksame need kulud kinni riigieelarvest.