Sobiv hetk minu tulumaks kaotada

Kas olete pidanud palgaläbirääkimisi? Tööandja nimetab summa, teete kiirelt tehte: pakutud summa X jagatud neljaga, saadud tulemuse lahutate Xst ja annate vastuse. Juba ette olete leppinud tõsiasjaga, et umbes neljandik teie potentsiaalsest sissetulekust läheb maksuametile.

Mulle tundub, et praegu oleks sobiv hetk kaotada Eestis üksikisiku tulumaks. Sel rahandusministeeriumi ametnikel juukseid püsti tõstval ideel on jumet just praegu, kui käivad tulised vaidlused pensionireformi teise samba kõrguse ja vajalikkuse üle.

Kindlasti turgutaks üksikisiku tulumaksu kaotamine Eesti majanduse jaoks hädavajalikku kodumaist säästmist. Vaidlus pensionireformi teise samba kõrguse ja diameetri üle on jõudnud minu arvates ummikseisu ? ükskõik millise praegu välja pakutud variandi rakendamisel kannatab Eesti majandus ning selle kaudu ka inimesed. Me võime vaadelda teist sammast mistahes nurga alt, kuid tagajärg on üsna ühene: riik võtab vägisi inimestelt raha enda kätte, nimetatagu seda siis diplomaatiliselt makseks, st sisuliselt ajutiseks laenuks, või maksuks. Tagatipuks viib riik suure osa sellest rahast tõenäoliselt riigist välja, majandus jääb aastas ilma umbes miljardist kroonist.

26 tulumaksu kaotamise efekt oleks kõikide palgasaajate jaoks tuntav ja kahtlemata mõjutaks see oluliselt enam tegelema säästmisega, sh pensioni kindlustamisega. Jalad saaks alla pensionireformi kohustusliku teise samba kartuses kiratsev vabatahtlik kindlustamine.

Riigil oleks aeg hakata suhtuma inimesesse kui mõtlevasse olendisse, kes suudab ise (majandus)otsuseid vastu võtta. Siin on analoogia ettevõtlusega olemas: ettevõtete tulumaks on kaotatud, seega on riik jätnud ettevõtjaile vaba valiku oma raha kasutamisel.

Veel üks meeldiv nüanss ? ehk meelitaks maksuvabastus Tallinna külje alla kolima kodumaa kõrgete maksude eest pakku läinud vormelite maailmameistri Mika Häkkineni või tennisist Boris Beckeri. Nemad naudivad praegu Monacos lisaks Vahemere pehmele kliimale ka sealset liberaalset maksusüsteemi. Jõukate välismaalaste sisseostudest saaks Eesti ettevõtted ja ka riik kopsaka kroonikoguse.

Maagilise 26 kaotamise vastuargumendid on peamiselt seotud riigi funktsioonide täitmisega. Igal aastal haigutaks riigieelarves üle 3 mld kroonine auk. Umbes sama suure defitsiidi tõttu jääks vaeslapse ossa kohalikud omavalitsused, kelle tuludest suurim osa tuleb üksikisiku tulumaksust.

Lahendusena peaks kaaluma käibemaksu tõstmist praeguselt 18 näiteks 25ni. See tooks riigi rahakotti umbes 3?4 mld krooni. Summa oleks ilmselt suurem, kuna tulumaksu alt vabanenud raha läheks osaliselt ka tarbimisse.

Riigi kauka täitmiseks võib pisut tõsta ka aktsiise, mille praegused määrad pole 26 tulumaksu tõttu tarbijatele paraku jõukohased.

Mõlema maksu tõus on suunatud konkreetsele sihtgrupile, toote tarbijale, ja seega õiglasem kui lihtsalt tulu ärakorjamine.

Maksusüsteemi selline muutmine tähendaks ka inflatsioonihüpet, kuid tõenäoliselt oleks see lühiajaline ning hiljemalt paari aasta pärast on inflatsioon taas taltunud.

Omavalitsuste sõltuvus keskvalitsusest suureneks, samas tuleks neile anda senisest suuremad volitused kohalike maksude kehtestamisel. Kahtlemata saab nii kohalikul kui keskvalitsuse tasandil oluliselt tõhusamalt tegelda ka kulude kokkuhoiuga.

Riik ja riiklus ei seisne ju vallavalitsuse või ministeeriumi hoones. Seetõttu on riiklike funktsioonide senisest kiirem viimine virtuaalvõrgustikku põhjendatud.

Nii olekski üksikisiku tulumaksu kaotamisega Eestil võimalik piltlikult öeldes püüda mitu kärbest ühe hoobiga ? kulude kokkuhoid, sihtgrupi täpsem maksustamine, elanike säästmise motiveerimine, neile vabaduse andmine oma rahaga ümberkäimisel ja tuleviku kindlustamisel.

Riigi esmane ülesanne on elanike elukvaliteedi ja rahulolu tõus ja efektiivseim vahend selleks on üksikisiku tulumaksu kaotamine.