Kunstimuuseum ehitatakse siiski Kadriorgu ning raha, kuni 750 miljonit krooni, tuleb riigieelarvest, sh kuni pool summast kantakse kultuuriministeeriumi iga-aastaste investeeringute arvelt, nii otsustas valitsus.

Äripäeva arvates tähendab valitsuse otsus sisuliselt seda, et kunstimuuseum võib jääda ehitamata.

750 miljoni krooni leidmine riigieelarvest oleks kena kunsttükk. Juba sotsiaalminister Eiki Nestori sotsiaalministeeriumile puuetega inimeste toetuste suurendamiseks 100 miljoni krooni väljapigistamine maksumaksjate ühisest rahakotist nõudis kolmikliidult ränka vaeva ja närvikulu.

Sel taustal paistavad 750 miljoni otsingud nelja aasta jooksul küll ebaõnnestumisele määratud olevat. Ja kes kinnitab, et see on lagi ning rohkem ei kulu ehitusele sentigi.

Kui poolega igal aastal vajaminevast rahast ? sellega, mis tuleb kultuuriministeeriumi realt ? võib veel arvestada, siis teise poole kokkusaamine pole sugugi enesestmõistetav. See tähendab olulisi loobumisi kõigis muudes eluvaldkondades ning tõotab uusi lahkhelisid kolmikliidus.

Isamaaliidu ja Reformierakonna ministrite meelest oli puuetega inimestele raha leidmine esiotsa vaid Nestori asi. Kunstimuuseumi puhul on lugu isegi hullem, sest kultuuriminister Signe Kivi ise polnud just vaimustatud mõttest, et investeeringud kultuurile tähendavad tema jaoks nüüd ainult üht ? kunstimuuseumi.

See, et viimase paari aasta riigieelarvesse pole kuidagi mahtunud 60 miljonit krooni, mis on vajalik kunstimuuseumi ehitamise alustamiseks, ning ka tuleva aasta riigieelarves pole kultuuriministeeriumi eelarve all kunstimuuseumi real ühtegi senti, ainult süvendab kahtlusi.

750 miljonit on stardiraha, kunstimuuseum hakkab igal aastal miljoneid nõudma, kunstiuudistajatest ja konverentsikülalistest tema ülalpidamiseks ei piisa. Kui ehitusraha siiski leitakse eelarvest, oleks see kinnitus, et muuseum ei käi ka edaspidi eesti rahvale üle jõu.

Laenuvõtmine muuseumi rajamiseks oleks parem lahendus ? see säästaks riigieelarvet, sest korraga ei tuleks välja käia väga suuri summasid, ning hoone saaks kiiresti püsti. Samas tuleb ju laenatut hakata kunagi tagasi maksma ning seegi raha tuleb leida riigieelarvest.

Täna on tulutu jätkata vaidlusi, ehitada või mitte. Riigikogu ei teinud 1996. aastal vale otsust, andes jah-sõna uuele kunstimuuseumile. Vale oli aeg, mil see otsus tehti. Paraku pole aeg õige tänagi. Kui Eesti oleks rikas, siis ei räägiks me ju täna ainult kunstimuuseumist, vaid ka moodsa kunsti keskusest Tallinna kesklinnas, nagu on soomlastel Kiasma Helsingis, ning teab millest veel.

Aastaid kestnud kemplemine on muutnud kogu uue kunstimuuseumi loo piinlikuks farsiks. Pidev otsustamine ja ümberotsustamine ei saa enam jätkuda, ka vaesel peab olema eneseuhkust. Laenuvõtmine muuseumi ehitamiseks lõpetaks selle pideva sõnaandmise ja -murdmise, jah-i ja ei vahel kõikumise.