Tervishoiupoliitika ja õdede palgatõus

Arstid on mitmel korral osutanud tõsistele tagajärgedele, milleni võib viia tervishoiukorralduse seaduse vastuvõtmine riigikogule esitatud kujul. Eelnõu koostajad pareerivad kriitikat väitega, et selle puudujäägid korrigeeritakse veel olematu ravikindlustusseadusega. Siit lihtne ja loogiline järeldus ? põhjendamatu kriitika ärahoidmiseks tuleks mõlemat seadust käsitleda üheaegselt. Arvamusele, et koostajad ei oska või mingil põhjusel ei soovi reguleerida arstiabi osutamise korda riigis, annab aga alust sotsiaalministri väide, nagu polekski riigi otsustada, kui palju ja millist raviteenust riigis osutatakse (Eiki Nestor, ?Rahanappus või korraldamatus??, PM, 09.10).

Tervishoiuturgu ei saa muuta Kadaka turuks, kus turg teeb omad seadused, mis eiravad igasugust riiklikku regulatsiooni. Seadusega peab olema reguleeritud arstiabi kättesaadavus, kvaliteet ja hind, paika pandud kord, et raviasutus annab abi ulatuses, mida suudetakse kinni maksta. Mitte nii nagu praegu, kus haigekassapoolsel rahastamisel on kindlad piirid, raviasutus peab aga abi andma igal juhul ja kõigile. Raviasutusel peab olema juriidiline õigus keelduda abi andmast, kui keegi seda ei finantseeri.

Riik peaks olema tervishoiuvõrgu planeerija, arstiabi hulga, hinna ning kättesaadavuse üle otsustaja ning ka oma otsuste täitmise kontrollija. Ei saa lasta tekkida olukorda, kus äriühingust ravila otsustab ise, kellele, kus ja millist abi annab ning arusaamatuste tekkimisel otsitakse lahendit kohtukulli ees. Kohtulahendi saabumisel ei pruugi abivajajal siin maises ilmas enam abi vaja olla.