Tervishoiupoliitika ja õdede palgatõus

Arstid on mitmel korral osutanud tõsistele tagajärgedele, milleni võib viia tervishoiukorralduse seaduse vastuvõtmine riigikogule esitatud kujul. Eelnõu koostajad pareerivad kriitikat väitega, et selle puudujäägid korrigeeritakse veel olematu ravikindlustusseadusega. Siit lihtne ja loogiline järeldus ? põhjendamatu kriitika ärahoidmiseks tuleks mõlemat seadust käsitleda üheaegselt. Arvamusele, et koostajad ei oska või mingil põhjusel ei soovi reguleerida arstiabi osutamise korda riigis, annab aga alust sotsiaalministri väide, nagu polekski riigi otsustada, kui palju ja millist raviteenust riigis osutatakse (Eiki Nestor, ?Rahanappus või korraldamatus??, PM, 09.10).

Tervishoiuturgu ei saa muuta Kadaka turuks, kus turg teeb omad seadused, mis eiravad igasugust riiklikku regulatsiooni. Seadusega peab olema reguleeritud arstiabi kättesaadavus, kvaliteet ja hind, paika pandud kord, et raviasutus annab abi ulatuses, mida suudetakse kinni maksta. Mitte nii nagu praegu, kus haigekassapoolsel rahastamisel on kindlad piirid, raviasutus peab aga abi andma igal juhul ja kõigile. Raviasutusel peab olema juriidiline õigus keelduda abi andmast, kui keegi seda ei finantseeri.

Riik peaks olema tervishoiuvõrgu planeerija, arstiabi hulga, hinna ning kättesaadavuse üle otsustaja ning ka oma otsuste täitmise kontrollija. Ei saa lasta tekkida olukorda, kus äriühingust ravila otsustab ise, kellele, kus ja millist abi annab ning arusaamatuste tekkimisel otsitakse lahendit kohtukulli ees. Kohtulahendi saabumisel ei pruugi abivajajal siin maises ilmas enam abi vaja olla.

Moraalitu on seadustega kavandada olukord, kus haigekassa töötab välja hinna, sõlmib selle hinna alusel lepingud ja jälgib lepingute täitmist koos kvaliteedinõuete täitmisega. Selline kord võib viia situatsioonini, kus esiplaanile jäävad haigekassa huvid ja eiratud võivad olla raviasutuste ning ravialuste huvid.

Normaalne oleks olukord, kus tegeliku raviteenuse omahinna arvutab välja sõltumatu töörühm, mis koosneb teenuse ostjatest ja osutajatest ning hinnakujunduse professionaalidest. Arstiabi ostmise lepingu juures tuleks arutlusele küsimus, millise hinnaga teenust ostetakse. Näiteks kui ühe teenuse hind on 100 krooni, siis juhul kui seda teenuseliiki on riiklikult vaja arendada, ostetakse seda kokkulepitud protsendi võrra kallimalt. Kui teenuse hulk on vajalikul tasemel, ostetakse seda baashinnaga. Ent juhul kui teenust mingil põhjusel on otsustatud vähendada, ostetakse seda alla omahinna. Nii tehakse seda arenenud riikides, näiteks Kanadas.

Loogiline on, kui raviasutustega lepingu sõlmimisel osaleks vastava omavalitsuse ja riigi esindajad, kes tagaksid kodanikele olemasoleva ressursi arvel vajaliku arstiabi saamise. Leping kirjutatakse alla, kui kõik osapooled on tingimustega nõus.

Meil on aeg lõpetada ajakirjanduse veergudel kaaskodanike lollitamine. Riik (minister) kinnitab hinnakirja, milles töö maksumuse osa on 20?30 krooni ja samal ajal viitab raviasutuse juhtide suutmatusele selle hinnakirja alusel maksta meditsiiniõdedele tunnitasu 30?55 krooni. Või taotlusele voodipäeva hinna tõstmisele ja raviaja lühendamisele reageerib ministeerium utopistliku 2 mld krooni lisavajadusega (haiglaravi kogumaksumus tänavu on ca 1,5 mld). Haiglate Liit nõuab 4-5 korda väiksemat summat.

Tuuakse näiteid, kus mõni raviasutus tõstab palka, aga jäetakse ütlemata, et eelnevalt koondati mitukümmend töötajat, aga töömaht jäi samaks ? niigi ülekoormatud inimesed said tööd kuhjaga lisaks, aga me tahame ju kvaliteetset teenust. Kas sellise tulemuse saavutamine ongi riigi eesmärk?

Mõni raviasutus saab maksta normaalselt palka, neile viitab minister kui heale eeskujule, kuid ta ei maini, et need raviasutused käivad riikliku lisafinantseerimise alla.

Arusaamatu on see, miks viivitab ministeerium koos haigekassaga üleminekut lihtsustatud ja paremini jälgitava arstiabi ostmise viisile. Juba 1996 tehti ettepanek haiglate puhul üle minna üksikteenuste ostmiselt ühtse ravipäeva järgi maksmisele ja ambulatoorse eriarstiabi puhul visiidijärgsele tasumisele.

Selle asemel, et tegutseda Ivan IV põhimõtteid järgides tervishoiuasutuste tülliajamisega, tuleb arutada, kuhu ja milliste vahenditega tahame tervishoius jõuda. Jätame üksteise (tihti põhjendamatu) süüdistamise ? sellega ei jõua me kusagile.