Pensionid inflatsiooni ja sotsmaksu abiga

Pensionitõusu inflatsiooniline komponent on ohtlik ses mõttes, et hakkab ka ise genereerima inflatsiooni. Riik võib väga kergesti sattuda lõhkise küna ette: pensione tuleks tõsta, kuid raha pole; et seadus kohustab, tuleb riigil võtta laenu oma jooksvate kohustuste täitmiseks. See oleks äärmiselt negatiivne stsenaarium, iseäranis välisinvestoritele.

Riigikogu liikmete palgad on seotud keskmise palgaga, miks ei võiks olla pensionid? Palga näol on tagasiside seadusandjale siiski mõttekas, kuna paneb riigikogujad huvituma oma töö tulemuslikkusest ja välistab olukorra, et riigikogu liikmed endal ise iga aasta palka muudavad. Pensionäride puhul samasugune positiivne tagasiside puudub: pigem hääletavad nad selle partei poolt, kes neile kõige suuremaid õhulosse ehitab.

Pensionitõusu sidumine sotsiaalmaksuga võib avada kergema vastupanu tee: kui pensione vaja tõsta, näib olevat kõige lihtsam tõsta sotsiaalmaksu määra. Mis aga juhtub: ümbrikupalk läheb taas au sisse ja maksulaekumised hoopis vähenevad. Sotsiaalmaksu tõstmine suurendab ? töökohtade vähenemise kaudu ? tööpuudust, majanduslik aktiivsus väheneb ja Eesti astub hoopiski pika sammu tagasi. Pensione tuleks tõstmise asemel hoopiski langetada, aga selle võimatusest oli juttu eespool.

Kavandatav indekseerimine muudab tulevikus võimatuks sotsiaalmaksu alandamise. Kuna Eesti sotsiaalmaksu määr on üks Euroopa kõrgemaid, siis võib tulevikus tekkida vajadus selle alandamise järele.

Mõõdukad püüavad end kindlamini ajalukku ja valimisnimekirjadesse jäädvustada, võttes teistelt poliitilistelt parteidelt võimaluse ad hoc enne valimisi pensione tõsta. Ses mõttes pensionäride poliitiline manipuleeritavus väheneks.

Pensionide reaaltõus saab tulla ainult majanduskasvust, mitte inflatsioonist; maksulaekumised on samuti seda suuremad, mida suurem on sisemajanduse kogutoodang. Indekseerimine võib aga hakata majanduskasvu pidurdama või siis aitab majanduslangust võimendada.