Mart Laari esimene valitsus ohverdas end isamaa altarile: tehti palju valijatele valusaid ja arusaamatuid, kuid riigi jalule upitamiseks vajalikke otsuseid ega hoolitud oma populaarsusest. Tagajärjeks oli läbipõrumine valimistel, populistide võimuletulek, reformide pidurdumine, mida hakati nõukogulikult stagnatsiooniks kutsuma. Ehk oli selline asjakäik siis paratamatu, kuid praegu peaks selle stsenaariumi kordumine olema välditav.
Valitsus ei saa end lohutada, et ta teeb tänuväärset sisulist tööd, kui tema autoriteet samal ajal langeb, rahulolematus kasvab ja opositsiooni turmtuli tiheneb. See hakkab lõpuks takistama valitsuse tegevust ja riigi vereringe normaalset funktsioneerimist.
Kui valitsusliit peab opositsioonierakondi ohtlikult populistlikeks, mõnd juhti lausa paariaks, kellega koostööd ei tehta, oleks nende kohus hoolitseda, et järgmistel valimistel ei langeks võim kergelt vastaste kätte. Teisisõnu: valitsuse üks ülesanne peaks olema pöörata langev toetusjoon uuesti tõususuunda.
Pahameeletormide taga on terav varanduslik kihistumine. Rikkad ei saa teha vaeseid rikkaks, aga nad saavad oma käitumisega olla solidaarsed nõrgematega. Seda oodatakse eeskätt valitsuselt, avalikult sektorilt, kus paljude arvates töötavad rikkad, kes on heale järjele jõudnud ka vaeseimate maksumaksjate rahaga. Ametnikele suurte kompensatsioonide maksmine, kulukad kohtuprotsessid, hüppelised palgatõusud, lisatasud avalikus sektoris suurendavad lõhet ja mõjuvad vaesemaile solvavalt.
Mässavad pensionärid võivad olla ükskõik kui rumalad ja manipuleeritavad, aga selge on, et 1/3 elanikkonnast ei tohi jätta teadmatusse, kui palju ja millal kasvavad nende napid sissetulekud. Siin on valitsusel ja teistel kutsututel/seatutel võimalik oma käitumist muuta, isegi kui mõned isiklikud rahakotid tuleks väiksemaks õmmelda. Aga me vajame solidaarsuspoliitikat, kui ei taha ühel päeval sattuda taas populistliku poliitika õnge. (comment@delfi)
Seotud lood

Võlakirju saab märkida 24. septembrini