Majavalitsuste müük tekitab ebaausa konkurentsi

Tallinna linnavalitsus astub viimasel ajal mitmeid progressiivseid samme elamumajanduse anomaaliate likvideerimiseks. Üüri piirmäärade kaotamise initsiatiiv, linna elamumajanduse prioriteetide seadmine ning nõukogudeaegsete majavalitsuste erakätesse andmine on märkimisväärsed sammud isereguleeruva turu ja ausa konkurentsimajanduse suunas. Just erasektori aus konkurents on edasiviiv jõud, mis näib õigustatult olevat seatud linna prioriteetide hulka.

Ülla eesmärgi saavutamiseks on aga vajalik rakendada õigeid ja efektiivseid meetodeid. Paraku lööb Tallinna puhul välja omaniku omakasu soov, mitte ainult eesmärgikindlus. Tekkinud on poleemika, kas müüa majavalitsused pakettidena või ükshaaval. Tegelikkuses pole reaalset vahet, kas erakätesse minevad majavalitsused müüakse nii või teisiti ? vaba konkurentsi see niikuinii ei tekita. Majavalitsuste müügist lõikavad kasu vaid linn saadava müügitulu näol ning perspektiivis uued omanikud. Hariliku linnakodaniku jaoks vaevalt midagi muutub ning kokkuvõttes peavad just nemad kinni maksma nii linna tulu, kui uute omanike kasumid. Linna eesmärgiks peaks olema konkurentsiks sobiva keskkonna loomine, mitte pelgalt soov majavalitsustest lahti saada.

Sisuliselt müüb linn mitte majavalitsusi ja nende organisatsioone (mis on sageli stagneerunud), vaid lepinguid, mille külge on kinnistatud teatud hulk omanikke. Enampakkumisel on Tallinna haldusteenuse turg, mille omanikuks saab rikkaim pakkuja. Kuigi põhimõtteliselt on vanade lepingutega haldusfirma külge kinnistatud elanikel võimalik teenuse pakkujat muuta, on see praktikas vägagi komplitseeritud.