Presidendi kõne (täistekst, osa3)

Kallid kaasmaalased, need on küsimused, mis on Eestil ühised Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Meil on ka saavutusi. Näiteks meie geeniseadus, millest suur osa ilmus tõlgituna Saksamaa ühes suurimas päevalehes. Eeskujuna Saksamaale. Praegu on alanud uus võidujooks, on alustatud maailmaturu ja heaolu uue jagamisega, ning õige haridus- ja teaduspoliitika annab Eestile reaalsed võimalused selles võidujooksus teostada oma tulevikunägemus, kindlustada Eestile väärikas koht arenenud riikide hulgas.

Kallid kaasmaalased, meie edusammud on vaieldamatud, kuid avaliku arvamuse välkküsimused on näidanud kodaniku võõrdumist valitsusest. Mitte Eesti Vabariigist, mitte riigist, nagu eelistatakse kujutada, vaid valitsusest ja kahetsusväärsel kombel ka Riigikogust.

Sellega me olemegi tagasi olevikus.

Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga. Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri. Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu. Ma teeksin siia juba kaks märkust. Esiteks, meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus. Ning teine märkus. Parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele. Erakonnal on omad programmid, teisisõnu, omad põhimõtted, kuidas teostada õigust haridusele, õigust tööle, õigus sotsiaalabile ja paljudele muudele õigustele, mida garanteerib Eesti põhiseaduse teine peatükk. Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas või kas või Eesti raudteevõrgu tulevikus, tahaksin kuulda põhimõtteid ja erinevatest põhimõtetest sünteesitud lahendust. Ma jälgin ?Fönixi? kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka Riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutt on mõistagi Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest, endisest maavanemast Robert Lepiksonist ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel? Ma ei tea kas Keskerakonna juht Edgar Savisaar on peaminister Mart Laari vabanduse vastu võtnud. Eile, kui andsin Kadrioru kunstimuuseumis ordeneid Eesti iseseisvuse kandjatele, see tähendab meie riigitegelastele, teadlastele, töölistele, kunstiinimestele, istus Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ja peaminister Mart Laari vahel vabadusvõitleja Eduard Leetna, kes kodumaast ja kodust oli sunnitud lahus olema 31 aastat. Mulle üllatuseks võttis ta sõna ja ma lasin ta liigutavad sõnad täna hommikul lindilt maha kirjutada, sest mulle tundub, et nad kuuluvad kogu Eesti rahvale. Härra Leetna ütles järgmist: ?Ma istusin täna koos Mart Laari ja Edgar Savisaarega ja ma tahaksin, et meie rahvas oskaks valida õige tee, et omavahelised lahkhelid kustuksid ja et me võiksime teha nii nagu Arkaadia riigis? nad oskasid elada nii, et neil ei olnud tülisid ega vaenu üksteise vahel. Ma tänan Eestit kõigi oma kaaslaste nimel, kellest mina olen ainukesena ellu jäänud.?