Usalduse puudumine ? Eesti julgeolekurisk?

Hiljutised traagilised sündmused USAs ja Eestis ning presidendivalimised tõstavad taas päevakorda küsimuse Eesti julgeolekuriskidest. Millised on tegurid, mis ohustavad rahvuslikku julgeolekut? Kas need tulevad riigi seest või väljast? Erinevalt paljudest teistest riikidest tuleb Eestil enam tegeleda sise- kui välisturvalisusega, kuna ühiskonna nõrk ja kahanev sidusus ohustab meid praegu palju enam kui sõjaline invasioon või terroristide rünnak.

Jüri Mõis ja teised arvamusliidrid arvavad, et Eesti peamine probleem on rahapuudus ja vaesus. Ühest küljest on neil õigus, vaesusest sünnivad uued probleemid. Peame aga mõtlema, mis on põhjus ja mis tagajärg. Vaesust põhjustab inimeste endi käitumine ühiskonnas, mille edukus sõltub muuhulgas sellest, kui soodsa keskkonna ja tingimused on ühiskond toimetulekuks loonud. Teisalt määrab inimese edukuse see, kui palju ta usaldab riiki, oma kaaskondseid ning kui suure panuse ta ise soovib kohaliku elu edendamiseks anda.

Eestis pole kummalgi suunal lood kuigi roosilised. Meie peamine probleem pole vaesus, vaid usalduse ja lugupidamise puudumine väga paljudel tasanditel kõigi vastu peale iseenda. See väljendub üha uutes ja uutes probleemides nii ühiskondlikus kui ka paljude isiklikus elus. Lugu saab pidada teistest inimestest, seadustest, eetikanormidest, inimlikest väärtustest ja paljudest muudest asjadest, mis meie elu määravad.

Väga huvitav on selle nurga alt vaadelda viimase aja poliitilisi protsesse, olgu nendeks siis suurettevõtete erastamine või presidendivalimised. Erastamiste puhul jääb silma valitsuse ?las koerad hauguvad?-tüüpi suhtumine ? paljudel teemadel eelistatakse lihtsalt mitte sõna võtta, oodates, et teemad iseenesest vaibuvad. Ja vaibuvadki, ning koos nendega kahaneb usaldus valitsuse vastu. Usaldus rahva vastu tähendab eelkõige selgitamist, miks ühel või teisel viisil toimitakse. Selle asemel valitakse salatsemise tee, kust sünnivad kahtlused ja usaldamatus. Mina ei tea, mille eest valitsuse PR-meeskond palka saab, aga hea töö see kindlasti ei ole.

Presidendivalimisi oli põnev jälgida metatasandilt, laskumata ühe või teise kandidaadi eelistamisse. Domineeriv oli ?mina sinuga ei mängi?-tüüpi ideoloogia ? kui te meie kandidaati või valijameeste esitamise soovi ei eelista, siis juhtub nii või teisiti. Ei mõista, miks kujunesid presidendivalimised erakondadevaheliseks kisklemiseks, kui ometi pole kuskil öeldud, et kandidaadid mingilgi viisil erakondadega peaksid seotud olema. Rõõmustav on, et valijameeste kogu suutis siiski oma otsuse teha ja andkem uuele presidendile eelarvamusteta võimalus end tõestada.

Usalduse kaudu saab seletada ka madalat iivet, mis koos ajude äravooluga järjekindlalt meie potentsiaali vähendab, rääkigu euroraportid mida tahes. Inimesed ei usalda riiki ja keskkonda, mis neile lastevaenulik tundub olevat. Tõepoolest, miks peakski tahtma lapsi saada, kui need on juba ette lootusetuteks juhtumiteks tembeldatud ja suurendatud lastetoetused kulutatakse poliitikute väitel vaid tarbetutele maiustustele ja lõbustustele.

Ometi ei saa kõike vaid inimeste ja riigi suhetele taandada, kuna sellega on nt madala valimisaktiivsuse näol probleeme kõikjal arenenud maailmas. Piisab, kui vaatame ka igapäevaelus enda ümber ja näeme, millise kultuuritusega tuleb pidevalt kokku puutuda, olgu küsimuse all siis liikluskultuur, teenindus või naabritest või kolleegidest lugupidamine.

Õigus on neil, kes ütlevad, et lugupidamine teiste vastu algab iseenda usaldamisest ja totalitaarne ühiskond jättis inimestele selles suhtes ränga pitseri, mille mõju ei leevene enne põlvkonnavahetust. Just siin peitub võti kaasaegse lääneliku demokraatliku ühiskonna ühe olulise osa, tsiviil- ehk kodanikuühiskonna arengusse.