Eestis tegutsevate telekanalite optimaalne arv on taas tõusnud kõneaineks. Selle üle arutledes märgin kohe, et minu jutt pole sihitud mõjustama täna raskustesse sattunud TV1 seisundit. Kuid päris ilma TV1 juhtumit käsitlemata pole võimalik vaadelda tänast olukorda Eesti telemaastikul ning arutada erinevate arengute teemal. Küsimus Eesti oludes optimaalsest telekanalite arvust vajab laiemat analüüsi niikuinii. Põhjus lihtne. Järgmise aasta algul saab täis TV1 praeguse regionaalse ringhäälinguloa viieaastane tähtaeg ning lubade väljaandja, kultuuriministeerium, peab lähiajal langetama otsuse edasise kohta.

Täna Eestis tegutsevate telekanalite arv on välja kujunenud mitme teguri toimel. Üks lähtekoht oli omal ajal see tehniliste võimaluste hulk, mis jäi pärandiks N. Liidu ajast. Meenutan, et Vene aja lõpuks olid Eestis rajatud Eesti TV ning mitme Moskva ja piirkondliku (tollal Leningradi) teleprogrammi saatevõrgud.

Nende baasil (olemas olid vajalikud mastid ja saatjad) tekkisidki iseseisva Eesti telekanalite võrgud, mis andsid vaatajatele lisaks ETV-le tänaseks kolme Eesti eratelekanali vastuvõtu võimaluse. Vaataja seisukohast on selline seis esmapilgul igati hea. Nii väikese rahvaarvuga ja küllaltki ahta reklaamituruga riigis on koguni 4 üleriigilise leviga telekanalit ? lisaks avalik-õiguslikule ETV-le kolm eratelevisiooni.

Sellega me ületame Soomet, Rootsit, Taanit jt naabermaid. Oleme ses osas võrreldavad näiteks Suurbritanniaga. Kuid võrrelge rahvaarvu: seal ligi 60, Eestis 1,4 miljonit, lisaks rahva erinev elatustase ja ostujõud, milles meie kõvasti alla jääme.

Üks järeldusi on see, et kui tekkisid esimesed eratelekompaniid ja anti välja esimesed teleringhäälinguload, oli see lihtsalt toimunud arengute fikseerimine. Mingit laiemat arutelu ja analüüsi Eesti telemaastiku arengu ja telekanalite optimaalse arvu üle ei toimunud.

Tõsiasi on see, et kui varem anti eri aegadel välja ringhäälinguload kolmele eratelekanalile, ei eelnenud sellele kordagi tõsist mõttetööd teemal, kui palju üldse mahub Eestisse telekanaleid. Mitte ainult tehnilisi võimalusi arvestades, vaid eelkõige reaalset majandusruumi, reklaamituru mahtu ja vaatajaskonda silmas pidades.

Televaatajad tunduvad esmapilgul võitvat sellest, et neil on valida nelja teleprogrammi vahel. Kuid kas see ikka on nii ?

Meenutame eelmist aastat. Mäletame kõik ETV keerulist, kohati dramaatilist majandusseisu. Kolmest erakanalist suutis mullu vaid üks omadega välja tulla, kahele maksid nende omanikud kõvasti peale.

Need miljonid, mis ägedas konkurentsis allalöödud reklaamihindadega saamata jäävad, tähendavad ka seda, et oma programm tuleb kokku panna nendest saadetest, sarjadest ja filmidest, mida kõige odavamalt kätte saab. Sellest tulenebki huvitav ja unikaalne, kuid olukorrast paratamatult tingitud nähtus, kus meie telekanalites on nii arvukalt Ladina-Ameerika maade odavaid teleseriaale, mida mujal Euroopas ei näe. Kuid vaevalt, et selle üle peaksime just uhkust tundma. Ilmselt oleks mõttekam olukord, kus kõik Eestis tegutsevad telekanalid suudaksid pakkuda kvaliteetsemaid programme, näitaks rohkem kodumaist ja teiste Euroopa maade toodangut, aga ei peaks rebima konkurentidega võimalikult odavate seebiseriaalide pärast.

Kvaliteetset programmi pakkuvad omanäolised telekanalid annaksid siinsele televaatajele märksa enam kui küllaltki sarnase valikuga odavaid filme ja seriaale näitavad kanalid, kus omasaateid üha harvem.

Olen kuulnud optimistlikke arvamusi, et eratelekompaniide probleemid lahenevad hoobilt siis, kui ringhäälinguseaduse muudatuste vastuvõtmisega lahkub ETV reklaamiturult ning kasvab selgus ja kindlus kõigi telemaastikul tegutsejate jaoks.

Kuid ka uues olukorras pole ju loota televaatajate arvu või telereklaamituru kasvu. Prognoositav 170-190 miljoni krooni telereklaamiraha aastas oleks siiski vähe kolme erakanali edukaks tegutsemiseks siinsel turul. Ma pole kindel, et meie kommertstelevisioonide omanikud oleks nõus lõputult kinni maksma kanalite kulude ja tulude suure vahe.

Seega peaks olema käes küllaltki harukordne hetk, kus on olemas vormiline ajend ja sisuline vajadus tõsiselt arutada Eesti telekanalite optimaalse arvu üle ning leida selles tundlikus küsimuses ka häid lahendusi.

Naabermaade Soome ja Rootsi kogemused näitavad, et iga uue telekanali teket, talle tegutsemisloa andmist arutatakse väga põhjalikult ning otsuste puhul arvestatakse kõiki sellega kaasnevaid tagajärgi. Eelkõige uue tegija mahtumist või mittemahtumist telereklaamiturule. Ega Eestilgi pole mõtet siin jalgratast leiutada. Ringhäälingumaastiku arengus peaks oma ajas ilmselt paratamatu katse-eksituse periood läbi olema ja kõik uued otsused saavad tugineda ainult olukorra ning võimalike arengute väga tõsisel analüüsil. Ainult nii leiab vastuse küsimusele, kui palju siis on siinse telemaastiku jaoks liiga palju?