Poliitilises organisatsioonis - see kehtib demokraatliku riigi kohta - on üks tagasiside mehhanism valija tahe. Turumajanduslik ostja-müüja või klient-teenindaja suhe realiseerub avalikult suhtes valija-poliitik: üks jagab lubadusi, mille eest saab vastu hääli. Suhte teine pool jääb lootma lubaduste täitmist, kuid peab tihti pettuma. Kas antakse põhjendamatult lubadusi, mida ei kavatsetagi täita, või kajastub tegelikkuses mitteavalik suhe, milles poliitiku partner jääb varju? Vastutus, mitte ainult lubaduste mittetäitmise eest, on poliitiline.

Paraku on poliitilise vastutuse mehhanism tagasisidena, tulenedes valimistsükli perioodist, alati nii oluliselt hilinev, et uus võimuletulija peab õigeks kirjeldatud protsessi taasalustada. Avalikkusele tundub see samuti ainuõigena, kuni järjekordse pettumiseni.

Tulemus on taas konstateering, et sooviti parimat, aga välja tuli nagu ikka. See ei tähenda, et soov oli vale. Sagedamini on põhjus tahte elluviimise meetodi, s.t ka otsuse langetamise viisi, organisatsiooni vormi ja struktuuri valikus.

Nagu äriski võib hiilgava äriidee oskamatu teostusega läbi kukutada, on ühiskondliku sektori ja riigistruktuuride madala efektiivsuse põhjus ebaõigete juhtimisvõtete rakendamine.

Meie valitsejatel on populaarne tees, et riik on halb peremees (omanik). Selline väide provotseerib spontaanse küsimuse, kes on riigis peremees - kas meie kõik ja eikeegi? Kuid olulisem oleks küsida: mille poolest erineb riigile kuuluva ettevõtte juhtimine avaliku aktsiaseltsi juhtimisest? Mille poolest erineb enamik valijatest, riigi kodanikest, suurfirma väikeaktsionärist? Kas riigiaktsiaseltsi juhatuse esimees saab olla vähem professionaal? Kas eetilisus on professionaalsuse tunnus? Kas erafirmas on mehhanism, mis välistab mõnd aktsionäri, kolmandat isikut või tippjuhti ennast soosivat otsust? Kas riigifirma nõukogu liige on sõltumatu, kui ta määratakse ja kutsutakse tagasi valitsuse poolt, eelkõige poliitiliste tunnuste järgi?

Kuna juhtimine on oma olemuselt professionaalne tegevus ükskõik millises valdkonnas, võiksime küsida vastupidist: milline on valitsusliikmete kui juhtide turuväärtus?

Kindlasti ei saa anda kõigile küsimustele üheseid vastuseid. Võib konstateerida, et ka eraäri ei suudeta alati parimal viisil juhtida. Kuid on ilmne, et valimistsükli perioodiga poliitilise vastutuse mehhanism on ärisüsteemi tagasisideks sobimatu. Samuti on see mehhanism sobimatu kodanikule riigi osutatavate teenuste kvaliteedi hindamiseks.

Ebaõige tagasiside ühiskonna tasandil tingib selle, et juhtimise riigisüsteemi üle haarab ametnik. Ei saa väita, et ametnik on otsustes pahatahtlik. Kuid ilmselt on liiast tahta, et ametnik ehitaks organisatsiooni üles nii, et see ohustaks mingi tagasiside kaudu tema heaolu: tal lihtsalt puudub selleks motiiv. See ei tähenda, et sobivad juhtimise, s.h tagasiside, printsiibid puuduvad.

___________________________________________