Juhtimine: tagasiside ja poliitiline vastutus

Nagu äriski võib hiilgava äriidee oskamatu teostusega läbi kukutada, on ühiskondliku sektori ja riigistruktuuride madala efektiivsuse põhjus ebaõigete juhtimisvõtete rakendamine.

Meie valitsejatel on populaarne tees, et riik on halb peremees (omanik). Selline väide provotseerib spontaanse küsimuse, kes on riigis peremees - kas meie kõik ja eikeegi? Kuid olulisem oleks küsida: mille poolest erineb riigile kuuluva ettevõtte juhtimine avaliku aktsiaseltsi juhtimisest? Mille poolest erineb enamik valijatest, riigi kodanikest, suurfirma väikeaktsionärist? Kas riigiaktsiaseltsi juhatuse esimees saab olla vähem professionaal? Kas eetilisus on professionaalsuse tunnus? Kas erafirmas on mehhanism, mis välistab mõnd aktsionäri, kolmandat isikut või tippjuhti ennast soosivat otsust? Kas riigifirma nõukogu liige on sõltumatu, kui ta määratakse ja kutsutakse tagasi valitsuse poolt, eelkõige poliitiliste tunnuste järgi?

Kuna juhtimine on oma olemuselt professionaalne tegevus ükskõik millises valdkonnas, võiksime küsida vastupidist: milline on valitsusliikmete kui juhtide turuväärtus?

Kindlasti ei saa anda kõigile küsimustele üheseid vastuseid. Võib konstateerida, et ka eraäri ei suudeta alati parimal viisil juhtida. Kuid on ilmne, et valimistsükli perioodiga poliitilise vastutuse mehhanism on ärisüsteemi tagasisideks sobimatu. Samuti on see mehhanism sobimatu kodanikule riigi osutatavate teenuste kvaliteedi hindamiseks.

Ebaõige tagasiside ühiskonna tasandil tingib selle, et juhtimise riigisüsteemi üle haarab ametnik. Ei saa väita, et ametnik on otsustes pahatahtlik. Kuid ilmselt on liiast tahta, et ametnik ehitaks organisatsiooni üles nii, et see ohustaks mingi tagasiside kaudu tema heaolu: tal lihtsalt puudub selleks motiiv. See ei tähenda, et sobivad juhtimise, s.h tagasiside, printsiibid puuduvad.

___________________________________________

"Tähesõdade programm" ja käsumajandus

Riigiasutuste juhtimise taset saab parandada