Euroteavitus ? kas tõesti pärlid sigade ette?

Mullu suvel ES Turu-uuringute ASi Eesti elanike Euroopa Liiduga seonduvate infovajaduste uuringu tulemused olid mõneti üllatuslikud ? ülekaalus olid inimesed, kelle arvates on neil infot juba praegu piisavalt.

ELi vastu hääletajate seas oli täiendavat infot enda arvates mittevajavate inimeste arv veidi suurem, kuid ka enamikule pooldajaist näisid asjad ELi maksupoliitika, EL ja Eesti eelarveliste suhete alal või ELi mõju kohta Eesti põllumajandusele ammu selged olevat. Erand olid ELi pensionisüsteem ja ELi riikides töötamise võimalused, mille vastu tundsid huvi veidi üle poolte (51-53%) nii pooldajaist kui vastastest. Tavapärasest veidi kõrgemate näitajate taga pole kuigi raske aimata isikliku huvitatuse mõju.

On tõesti üllatav, et inimesed ei vaja täiendavat infot isegi säärastes valdkondades, mille puhul paljud asjad pole spetsialistidelegi lõplikult selged. Ilmselt pole mõtet asjade säärase seisu taga näha informeerituse enneolematult kõrget taset, vaid eestlastele paljude teistegi asjade puhul nii iseloomulikku põhjendamatut enesekindlust. Nagu näitavad paljud uuringud, on samal ajal Eesti elanike tegelikud teadmised EList üsna madalad.

Näib, et kui homme toimuks referendum liitumise küsimustes, siis sünnib otsus emotsionaalsel pinnal, mitte niivõrd kaine analüüsi, eeldatavate plusside ja miinuste kõrvutamise tulemusena, nagu see peaks olema ideaaljuhul. Samas pole rahva seas levinud skeptitsismi põhjusena mõtet näha aktiivsete euroskeptikute eriti tulemusrikast propagandat. Pigem on tegu sügava frustratsiooni ja aja jooksul sisse kasvanud vastumeelsusega kõigi euroliiteliste sõnade suhtes. Välja on kujunemas olukord, kus ELi peale valatakse välja üldist pettumust. Seetõttu on isegi mõistetav, miks ametlik europropaganda on püüdnud hoida üsna madalat profiili.

Uuringud näitavad, et Eestis on küllalt palju liitumise vastaseid, kes eeldavad aga isikliku elujärje paranemist ELis. Eesti riiki peetakse lihtsalt oluliseks väärtuseks, mida ei tohi lühiajalise majandusliku kasvu nimel maha müüa. Säärane hoiak on pole euroskeptikute loodud. Frustratsiooniga segatud huvipuudus on üsna tõsine probleem, samas ka ilmne väljakutse euroametnikele.

Teisalt on meil olemas selle info vahendamisele spetsialiseerunud ELi Infosekretariaat (ELIS) ja euroinfokeskused. Kui suurt huvi nende pakutava vastu tegelikult tuntakse, teavad öelda kõige paremini infokeskuste töötajad ise. ELISi teavitustegevus näib mõneti tõesti olevat ?pärlite heitmine sigade ette?. Kui lugeda kõiki ELISi trükiseid, võib saada ülevaate ELi asjust. Praegu on avaldatud ning internetis üleval piisavalt infot. Probleem on pigem ses, mil moel sundida tavakodanikku huvi tundma selle info vastu ja enda jaoks mõtestama.

ELi alase diskussiooni mootoriks peaks jääma ikkagi ajakirjandus. Diskussiooni on pärssinud avalikkuse vähene huvi, ajakirjanike ebapiisav spetsialiseerumine ja omal kombel ka väljaannete rõhutatult erapooletu hoiak. Ajakirjanduselt võiks sellegipoolest oodata senisest selgemat seisukohavõttu. Võib-olla siis jõuab ka tavakodanikuni arusaamine, kas tema senised teadmised näiteks EL maksupoliitika alal on ikka lõplikud ja piisavad.

Autor: Mait Talts