Oskamatult soojustatud hoone muutub niiskeks ja külmaks

Poes soojustustoodete hulgas valikuid tehes lähtutakse tihti vaid materjali soetusmaksumusest. Vaid hinnast tulenevad otsused võivad aga mõne aja möödudes suurte ümberehituskulude ja ebakvaliteetse elukeskkonna näol hoone kasutajale pettumuse valmistada.

Ebameeldivuste vältimiseks tuleb teada materjalide soojusjuhtivus- ja niiskusimavusnäitajaid ning nende paigaldamise ehitusfüüsikalisi tingimusi.

Kui tihedamad materjalid on reeglina kõrgemate soojusjuhtivusnäitajatega, siis mineraalvillade hulgas on nimetatud seaduspärasuses olulisi erandeid, mida piirete soojustamisel tuleb arvestada. Välisseinte soojustamisel pole kergemaid villatooteid (alla 17 kg/m3) soovitav kasutada. Lisaks hakkab kergvilla sees õhk soojemal poolel tõusma ja külmemal langema, mistõttu jahtub ka soojustatud ruumi sisepind. Ülikergete villade puhul, mille mahumass on alla 8 kg/m3, hakkab soojaülekandes suurt osatähtsust omav infrapunane kiirgus hõredast materjalist ?läbi paistma?.

Ekspertuuringud kinnitavad, et seinte soojustamine kergvilladega on näiteks lagedega võrreldes oluliselt keerukam.

Seinte soojustamisel sellist tüüpi villadega on raske kindlustada isolatsioonimaterjali ühtlast liibuvust konstruktsioonielementide vastu kogu seina kõrguses. Konstruktsioonielementide vahele tekivad paratamatult praod, milles sisepinna läheduses tekivad tõusvad õhuvoolud ja välispoolel vastupidi õhu langev liikumine.

Soome Riikliku Uurimiskeskuse VTT poolt avaldatud uurimistöös konvektsioonist villsoojustuses märgitakse, et villa ideaalne paigutus pole võimalik isegi laboratoorsetes tingimustes. Uuringu andmetel võib ehituspraktikas tegelik soojustuse efektiivsus langeda kuni 20.

Ehitusmaterjalide kaupluses mineraalvillade soojusjuhtivusnäitajaid uurides näeme, et ülikergete toodete soojaerijuhtivus (l, ühik W/mK) on madala mahumassi ehk tiheduse (kg/m3) juures kõrgem, võrreldes keskmise tihedusega villadega (tihedus 40?50 kg/m3).

Kasutades seinas ülikerget villa, maksame küll tema eest vähem, aga vajaliku soojapidavuse saavutamiseks peame kavandama soojustuskihi vastavalt paksemana. Paksemates soojustuskihtides tekib aga kihisisene mikrokonvektsioon oluliselt kergemini, selle negatiivsest mõjust oli juttu eespool. Konvektsiooni on küll võimalik vältida villa isoleerpaberite abil mitmeks vertikaalseks kihiks jaotamisega, kuid see teeb tarindi omakorda keerukamaks ja tulemuse kallimaks. Ka on paber tundlik niiskuse suhtes ning tal puudub piisav tugevus karkassi võimalike liikumiste korral. Niiskuse tõttu võib paber venida ning eemalduda põhisoojustusest, deformeerumise korral aga rebeneda ja kaotada oma funktsiooni.

Soojustuse tõhusa paigaldamise tingimused määrab paljuski, kas tegemist on kivi- või puithoonega. Kivimaja seestpoolt soojustamisega on seotud suured riskid, sest talvel võib seina külma sisepinna ja soojustuse vahele tekkida veeauru kondensaat. Märgudes kahanevad mineraalvillade jt sarnaste materjalide soojapidavusomadused ning ruumis võivad hakata vohama tervistkahjustavad mikroobid ja bakterid.

Äärmisel vajadusel võiks kivimaja sisepinda täiendavalt soojustada vahtpolüuretaaniga. Sellisel juhul on määrav soojustusmaterjali paigaldus, mis ei võimaldaks sooja ja niiske siseõhu jõudmist välispiirde müüritise külma sisepinnani. Kuid hoolimata korralikust soojustuse paigaldamisest võib aja jooksul hoone konstruktsioonide ebaühtlasel vajumisel või näiteks seintesse elektriinstallatsiooni paigaldamisel esialgne aurutihedus kaduda ja ruumi siseõhk jõuab ikkagi koos kondensaadi tekke ohuga madalatemperatuurilise tarindini.

Puithoonet võib reeglina soojustada nii seest kui ka väljastpoolt. Kuid ka puitmajade juures varitsevad mõned ohud. Kui puitmaja on väljastpoolt kaetud aurutõkkekilega, võib seestpoolt soojustamine samuti niiskuskahjustusteni viia.

Autor: Kaido Hääl