Regionaalpoliitiline Marshalli plaan

Oodatakse Euroopa Liidu toetusi. Jagatakse SAPARDi jt ELi struktuurifondide raha. Kusagil pakutakse raha ärikonsultatsioonide ostmiseks. Kusagil jagatakse ekspordigarantiisid. Liidetakse fonde, luuakse sihtasutusi. Maaettevõtlus ja maaettevõtja aga kuigi hästi edeneda ei taha. Tõsi ? tasuta antud raha ei motiveeri võitlema, raha ilma teadmisteta on aga lihtsalt kasutu. Ometi on Eestis ka teistsuguseid kogemusi.

Regionaalpoliitilise Laenu Projekt (RPL) sündis 7 aastat tagasi ja selle põhieesmärk oli luua maale töökohti ja suurendada omavalitsuste maksubaasi. Selleks taheti pakkuda nii alustavaile kui ka toimivaile ettevõtjaile tegevuse käivitamiseks/arendamiseks laenukapitali koos vajaliku konsultatsiooni- ja koolitustoega. Projektide läbivaatamisse kaasati kohalikud ettevõtluskeskused ja maavalitsused, et tagada äriplaanide kvaliteet ja kohalikke olusid tundvate inimeste osalemine projektide läbivaatamisel. Laenuotsusi langetas siseministeeriumi komisjon. Veel enam, kuna laenatavat raha oli vähe, kaasati suuremate projektide rahastamisse pangad, kes riigipoolse osaluseta poleks selliseid firmasid mingil juhul klientidena aktsepteerinud. Nii õnnestus projektidesse kaasata reaalselt ligi kaks korda enam raha, kui riik ise tegelikult välja käis.

Mis olulisim, laenu saajaid ei unustatud peale raha välja andmist. Ei olnud maameestel erilist ärikogemust siis ega, olgem ausad, ka praegu. Välja läksid konsultandid, kelle ülesanne oli aidata valida õige strateegia, projekte käivitada ja firmat arendada. See osutus eluliselt oluliseks kogu projektile aastail 1997/98, kui Maapanga krahh ja järgnev finantskriis viisid katastroofi äärele suure osa maaettevõtlusest. Muudeti äriplaane, kohendati paindlikumaks maksetingimusi, võideldi iga projekti eest, märksõnad ellujäämine ja paindlikkus.