Üldsegi mitte Ojulandist ega Tarandist

Juhtimine on juhi juhitava institutsiooni (osakonna, organisatsiooni, meeskonna, tsehhi, ministeeriumi, äriühingu või valitsuse jms) ülesannete elluviimine teiste inimeste ehk alluvate abil. Iga juhi mitte ainult õigus, vaid pigem just kohustus (tuleneb tema ette seatud ülesannete täitmise vajadusest) on valida alluvad, kelle abil neid eesmärke ja ülesandeid parimal moel täita oleks võimalik. Siin ei oma erilist tähtsust, millisel põhjusel (asjatundmatus, solvamine ja solvumine, poliitiline vastumeelsus, nägu ei meeldi) juht mõne alluva töölt vabastab või tööle võtab. Või tuleb juhil ametist tagasi astuda, loobuda, kui ta ei saa või ei usu, et suudab alluvaid-kaastöötajaid küllalt innustada ja motiveerida, ehk nende abil kindlaid ülesandeid täita, või puuduvad vajalikud ressursid või ei sobi ülesanded tema eetiliste, poliitiliste arusaamadega. Kui aga juht institutsiooni tööülesannete jaoks vajaliku meeskonna koostamisega hakkama ei saa, on temast kõrgema juhtimislüli ülesanne teda noomida, pideva saamatuse korral ametist vabastada.

Selline on juhtimise elementaarne paradoks, mille tõttu pole juhid ega alluvad enamikul juhtudel ei halvad, küündimatud ega asjatundmatud. Organisatsiooni ülesannete loogika eeldab juhi käitumist, kus mõned alluvad lihtsalt ei mahu konkreetse juhi meeskonda.

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et juht pole juhtimisotsustes sugugi vaba ? ta allub temast kõrgemal seisvale juhile või institutsioonile: minister valitsusele, tippjuht ettevõtte nõukogule, nõukogu aktsionäride või osanike üldkoosolekule, valitsus parlamendile, parlament valijale jne. Neile pole sugugi lihtne põhjendada vallandamiskompensatsioonide kulusid, näo järgi töölt vabastamine on n-ö väga lühikese jooksuga jänes, uute alluvate väljaõpetamine on kulukas ja pikaajaline protsess.