Astmeline regionaal- ja sotsiaalpoliitika

Astmelise tulumaksu kehtestamise suhtes võib esitada nii poolt- kui ka vastuargumente, huvitavam ja varju jäänud külg astmelise tulumaksu vaidlustes on, et hinnanguliselt asub või elab umbes 80 protsenti Eesti jõukamatest inimestest, kelle kukrut astmeline tulumaks kergendab, Tallinnas või linna lähikonnas.

Mis võiks võrokesel olla selle vastu, kui suureks paisunud pealinna rikkurite arvelt ka talle riigi raha ümber jaotades rohkem ja paremaid avalikke teenuseid pakutakse? Teisalt on avaliku sektori ja kõrgemate riigiametnike sissetulekud ka piisavalt suured, et neid pisut kõrgema tulumaksuga kärpida.

Iseküsimus, kuidas ja kas jõuavad tulevased parlamendiliikmed kokkuleppele, kust hakkab minema sissetuleku suurema maksustamise rahaline piir ehk tulumaksu trepiaste, millest alates tuleks riigile suuremat lõivu maksta?

Võib julgelt ette ennustada, et riigikogulase palk jääb endiselt tulumaksu mõttes madalamale astmele, sest kes ikka vabatahtlikult riigi huve teenides tahaks oma sissetulekust suuremat osa riigile tagasi anda. Seda näitas ilmekalt juba valdava osa meie esinduskogu liikmete suhtumine riigikogulaste eripensionitesse, mida sugugi kaotada ei soovitud. Julgeks seetõttu arvata, et astmelise tulumaksu idee taaskergitamine enne valimisi on kindel tahe võita maakondade vähemkindlustatud elanike toetust, ja ega seda saa hukka mõista.

Siiski, vähemkindlustatud regioonide järeleaitamiseks kiirelt eesttuhisevale pealinnale ning sotsiaalsete pingete leevendamiseks ka varaliselt kihistunud Talllinnas on teisigi võimalusi või alternatiive, kui progresseeruv tulumaks.

Kahtlema paneb aga keskerakonna esimehe väidete kindlus, et järgmine Riigikogu astmelise tulumaksu heaks kiidab. Või kui kiidab, kas teeb seda siis nii, et kõrgelttasustatud ametnikud ennast puudutatuna ei peaks tundma? Sest kuidas muidu leida vastasel korral endale (või oma erakonnale) lojaalseid ametnikke?