Kas Eestis on arhitekti loomingu vargus pigem erand kui reegel?

Kalle Vellevoog

Eesti Arhitektide Liidu aseesimees

Siinkohal võiks küsida, kustmaalt algab looming. Kui muusa on loojat puudutanud ja selle tulemusel sünnib midagi erilist, on looja käekiri kahtlemata äratuntav. Kui aga on tegemist ratsionaalse tööga, muutub piir hägusemaks.

Igal juhul on see eetiline probleem. Minul oli kord juhus, kui tegin sisekujunduse ühele ehitusfirmale, mille jaoks valmisid ka nagid, sellised ?kiuksuga? tööd. Paar aastat hiljem nägin täpselt samasuguseid nagisid metallitöid tegevas firmas, mis omal ajal minu tellitud nagid valmis tegi. Ühelt poolt oli nagu hea meel ? et ju siis sai nii hea asi tehtud, et seda kopeerida taheti ?, teisalt aga oleks nad võinud luba küsida küll.

Ka arhitektuuris on nii ? kui keegi midagi head ette teeb ja teised teevad seda järele, siis tekib lõpuks terve uus suund. Kuid kas seda saab varguseks nimetada?

Ehitusfirmade ja arhitektide koostöös jääb vaidluste puhul kaotajaks arhitekt, sest juriidiliste teadmisteta jääb ta ehitusfirma juristidele selgelt alla. Nõuanne saab siin olla vaid üks: enda eest tuleb seista. Kui vaja, tuleb luua pretsedent ja minna kohtusse.