Vajadus massihariduse järele on vähenenud

Kolmandaks, kui Eesti esimene trükikoda asutati teadaolevalt 1631, siis pea samal ajal tekkinud koolitussüsteem loomulikult tugines teadmiste edastamisele inimeselt inimesele. Raamat oli ehk ainult õpetajal, teadmised sellest anti edasi suuliselt ja omandati päheõppimise teel. Sellega kaasnes spetsiaalsete kogunemiskohtade ehk koolimajade ehitamise vajadus koos kogu kaasneva logistikaga. Praegu on head raamatud sageli kättesaadavamad kui hea õpetaja? ja teadmisi võib jagada ka nt teleri või interneti kaudu hääles, pildis ja sõnas otse koju. Kunagised keeletunnid nii Eesti kui Soome TVs nt olid ju üpris populaarsed.

Seega ongi vähenenud vajadus füüsilisel kohalolul põhineva ja seetõttu ühetaolise massihariduse järele. Tahaks näha suuremat leidlikkust ja aktsepteerimist teadmiste omandamise muude vormide suhtes, eriti õpetajate defitsiidi tingimustes.

Neljandaks, tänane maailm on vilgas ja paindlik. Kuigi haridusministeeriumile minu nn ühe kuuga koolitamise süsteem kahtlane tundus, ei pidanud ma siiski silmas, et ühe kuuga asi lõpebki, vaid sellest ta algab ja kestab (loodetavasti) terve elu.

Mitte viis aastat koolitust kümme aastat tagasi koostatud programmi järgi, misjärel raamatud ka ununevad, vaid natuke kooli, natuke tööd. Korraga jagada just nii palju, kui korraga vaja, ja vahepeal on enesetõestamise ja järelemõtlemise periood, misjärel on võimalik edasiõppe suunda ja sisu paindlikult sättida. Just-in-time koolitus, mitte riiulisse valmis toodetud koolitus.

Poleks halb, kui noor inimene nt vanuseni 25 tegelekski peamiselt maailma tundmaõppimisega ja lihtsamat sorti tööga ? ettekandmise, assisteerimise jm tootmise ja teeninduse abitöödega. Selle ajaga saab selgemaks, et maailmas eksisteerib mitmesuguseid võimalusi ja valdkondi, milles teadmisi või oskusi omandada ja elus läbi lüüa, ning koguneb rohkem julgust valida oma tee.

Teadmised on turul vabapakkumises, neid võib osta paber-, plast- või inimkandjal, mis tahes vallast. Järjest enam jagatakse neid hoopis tasuta (nt raamatukogud ja internet). Seetõttu on initsiatiiv ja valikud eelkõige teadmiste omandaja, aga miks mitte ka tema tööandja käes. Ei pea süsteemi taha ootama jääma.

Autor: Pia Kurro