Riskime presidendiriigiga?

Mis segab meid üle minemast presidentaalsele valitsemiskorrale, kus president on üheaegselt nii riigipea kui valitsuse juht? Eks saab ju väita, et traditsiooniliselt poolpresidentaalsetes ja parlamentaarsetes riikides kujutab presidendi institutsioon rudimenti ajastust, mil eksisteerisid kuningriigid ja kuningas mängis vabariigis nö heasüdamliku habemiku rolli, kes püüdis konfliktsete osapoolte vahel leida lepitust. Sellest tulenevalt on määratletud ka presidendi funktsioonid ühiskonnaelus, sümboolne pitsatihoidja roll.

Loomulikult võib seda rolli või ka rolle kõlavamalt defineerida, kuid sümboolseks jäävad need ikkagi sõltumata sellest, kas president valitakse otse kodanike poolt või teeb seda mõni valimiskogu. Kodanike valituna tunnetab president rohkem mandaati olla rahva president. Võimutäius on riigis siiski valitsusel, teda esindaval peaministril ning parlamendil. Nemad on ka tasakaalustavaks jõuks ühiskonnas, sest toimib võimude lahususe printsiip. Presidendi olemasolu tekitab kolmnurga, mida ei saa võimu aspektist paraku võrdhaarseks nimetada.

Mõnikord näib, et organisatsioon ja ka riik toimib seda efektiivsemalt, mida vähem on juhtimis-ja otsustamislülisid. Loomulikult võib president segada, tekitada sekeldusi, ajaviitmist jms. Selles kontekstis võiks nõrgale presidendiinstitutsioonile julgelt vee peale tõmmata ning presidendi-ja peaministri institutsiooni ühendada. Saame toimivama riigi?

Mõelgem konkreetsemalt, mida toob endaga kaasa presidentaalne riik.

Presidentaalse süsteemi puhul on valitsus vastutav presidendi, mitte parlamendi ees. President määrab valitsuse liikmed, president määratleb oma äranägemise järgi valitsuse välispoliitilise kursi ja võib kutsuda kokku erakorralise parlamendi istungi. Presidendil on õigus parlament lahti lasta ja määrata erakorralised parlamendivalimised (mõnes riigis see õigus presidendil puudub). Presidendil on õigus oma äranägemise järgi korraldada referendum. Presidendil on ka piiratud või piiramatu õigus riigis välja kuulutada erakorraline seisukord. President võib oma äranägemise järgi lahti lasta valitsuse liikmeid. Presidendil on veto seaduste suhtes, mille on vastu võtnud parlament. Presidendil on õigus oma äranägemise järgi välja anda määrusi, millel on seaduse jõud.

Kas see õiguste loend ei tekita kõhedustunnet Eestimaal, mille demokraatia kogemus on ülimalt lühike? Demokraatia ajaloost nagu õieti kõnelda ei saakski. Poliitiline kõrgkultuur ju pea olematu, kahjuks. Mitmedki isevalitsejalikud kogemused meie lähiajaloost, kus kõneldakse demokraatiast kui teerullist, kus eetika peab kehtima alamate, aga mitte ülemate suhtes, kus parlamentaarse riigi rahva hääle protest ei maksa midagi (näiteks juhtum 160 000 protestiallkirjaga elektrijaamade erastamise vastu NRGle) jms.

Kõik olnu ja olev paneb sügavalt kahtlema presidentaalse riigi idee otstarbekuses Eestis. Äri võib õppida tegema paarikümne aasta jooksul, demokraatia ei ole kahjuks lihtsalt uue juhtimiskeemi äraõppimine. Demokraatia peab olema veres, mitte lihtsalt ajus teadmisena.

Demokraatlikus riigis inimene teab, mis on tema õigused ning ta teab täpselt, kus ta leiab neile tuge. Demokraatia tähendab nii õigust valida, olla valitud, õigust nõuda valituilt aruandlust ning, olles ise valitud, tunda vastutust oma valijate ja riigi ees.

Meie parlamentaarses riigis puudub praegu valijatel isegi võimalus rahvasaadikute tagasikutsumiseks. Sestap soovin siiralt, et püüaksime ikka esmalt üles ehitada parlamentaarse demokraatliku riigi, püüaksime selles riigis mõned põlvkonnad elada, et demokraatia põhiolemus saaks igiomaseks kõigile Eestimaa elanikele. Alles siis julgeksin soovitada ? muutume efektiivseks, sest poliitiline eliit teab, et ta tema tegevus on efektiivselt avalikkuse kontrollitav.

Valgustatud isevalitseja aeg ei ole saabunud. Seniks rahuldun kasvõi tüütu nõrga presidendi rolliga, mis oma sisseprogrammeeritud konfliktsusega (rollipiiride osas) tundub ohutumana kui kontrollimatu voluntaristist president-peaminister.