Maavanema mured

Viinakuu viimasel päeval tuli Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder ühtäkki lagedale pöördumisega vast valitud linna- ja vallavolikogude poole. Ta tunneb muret alkoholi liigtarvitamise ja kerge kättesaadavuse ning sellest tingitud kasvava kuritegevuse pärast. Ühtlasi palub ta volikogudel võimaluse korral oma territooriumil alkohoolsete jookide müüki ja reklaami piirata. Selline kena karske jutt, millele vastuargumente raske leida.

Küll tekkis tunne, et pöördumise ilmumine ei ole juhuslik, vaid lõhnab soovi järele tähelepanu ühelt teiselt probleemilt ära juhtida. Nimelt ilmus mõni päev varem sellessamas Sakalas uudis, et maavanem otsib Jämejala (haigla) pargi ümber kerkinud tülile kohtuvälist lahendit. Pargi kaitsjate arvates tähendab see, et Seeder soovitab neil asi sinnapaika jätta ja kohtuhagist loobuda. Seeder mõistagi eitab nii jõulist sekkumist. Jämejala pargi säilitamise eest võitlejad on vastu kavale ehitada vanglate haigla ja piirkondlik vangla Viljandimaa liigirikkaima pargi piirkonda. Selle kava realiseerumisel ootaks nende hinnangul parki hävimine. Pargi eest võitlejate kartusi toitvat asjaolu, et iga natukese aja tagant tuleb justiitsministeerium lagedale jälle uue eskiisprojektiga ning lõpuks polegi täpselt teada, kui palju väärtuslikke puid ja põõsaid ehitamine surma mõistaks. Ühe arvestuse järgi üle 170 puu ja põõsa, keskkonnaministri väitel on see arv 23 puud.

Maavanema teadlik või alateadlik soov vanglateemat millegagi asendada on mõistetav. Seeder oli ja on enda sõnutsi kogu vanglakompleksi-asjas eeskätt vahendaja, kes soovib maakonda töökohti juurde ning praegust (noorte)vanglat Viljandi kesklinnast välja. Otsustajad olid siiski justiitsministeerium ja valitsus (kas ehitada Viljandimaale või mujale) ning Pärsti volikogu. Viimane määras ehitiste täpsema asukoha detailplaneeringuga, mis nüüdseks on siis kohtus vaidlustatud.