Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Inforikkam aruanne parandab ettevõtte mainet
Valdavalt on siiski tegemist rahvusvaheliste firmade kohalike tütardega. Säästva arengu aruannete koostamine ettevõtte tasandil on meil veel lapsekingades.
Me elame globaliseerumise ajastul. Seda fraasi kuuleme-näeme-loeme peaaegu iga päev ja see on muutnud triviaalseks. Seda kasutatakse erinevaid eluvaldkondi käsitledes, erinevates kontekstides. Aga keegi ei kahtle globaliseerumises.
Maailma riigijuhtide tippkohtumistega kaasnevad ulatuslikud nn globaliseerumis-vastaste meeleavaldused ning nendega koos rahutused ja korratused.
Samas tundub, et globaliseerumise vastu meelt avaldada on sama mõttetu tegevus kui vananemise vastu protesteerida ? mõlemad protsessid on vääramatud. Küsimus saab olla vaid selles, kuidas nendega toime tulla, adapteeruda, leida oma koht ja roll kiiresti muutuvas maailmas ja elus.
Globaliseerumine avaldab otsest mõju ka ettevõtete poolt üllitatavatele nende (majandus-)tegevust kajastavatele aastaaruannetele. Suurte skandaalide ja mõne kolossi kokkuvarisemise tõttu on eriti teravalt luubi all aruannete läbipaistvus, usaldatavus ja võrreldavus.
Kasutusel on küll riigiti mõnevõrra erinevad raamatupidamise hea tava reeglid (GAAP ? generally accepted accounting principles) ja rahvusvahelised raamatupidamisstandardid (IAS ? international accounting standards), kuid päevakorrale on tõusmas vajadus ühtse ülemaailmse raamatupidamise hea tava reeglistiku (global GAAP) järele. Kui raamatupidamise hea tava ja standardid puudutavad eelkõige finantsinformatsiooni kajastamist, siis on levimas ka ettevõtete ?vabatahtlik?, nn mitterahalise informatsiooni (non financial information) esitamine aastaaruannetes.
Mida selle mitterahalise informatsiooni all silmas peetakse, seda näeme allpool. Vabatahtlik on jutumärkides, kuna sellealast tegevust ja informatsiooni nõuavad organisatsioonilt erinevad huvigrupid.
Traditsiooniliselt on huvigruppide all silmas peetud omanikke, investoreid, kreeditore, suurkliente, meediat ja ühiskonda.
Ettevõtete positsioon ja roll on aga viimase paarikümne aastaga seoses ühiskonna nõudmistega oluliselt muutunud. Ühelt poolt on see toonud endaga traditsiooniliste huvigruppide vajaduse saada ettevõtete kohta järjest mitmekülgsemat informatsiooni.
Teisest küljest lisandusid traditsioonilistele huvigruppidele möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate teisel poolel ja üheksakümnendate aastate alguses järjest jõulisemalt spetsiifilisemad rühmad, keda nimetaks juba survegruppideks.
Surve algatajateks võib lugeda keskkonnakaitseliikumisi, -organisatsioone ja -rühmitusi. Surve tõttu lisati aastaaruannetesse keskkonnapeatükid ning ettevõtted hakkasid avaldama eraldi keskkonnaaruandeid.
Keskkonnaaruannete avaldamine muutus mitmes riigis (nt Taani, Holland, Norra) tervele reale ettevõtetele seadusega määratud kohustuseks.
Keskkonnakaitsjatega asi aga ei piirdunud. Neile lisandusid järjekordsed survegrupid, kes nõudsid ettevõtetelt informatsiooni töötervishoiu ja -ohutuse (HS ? health and safety) ning personaliga seonduva (social performance) kohta. Tulemus ? ettevõtted hakkasid koostama ka vastavasisulisi aruandeid või peatükke aastaaruannetesse. Kuid ka sellega asi ei piirdunud. 1992. aastal toimunud Rio konverents sõnastas säästva arengu põhimõtte: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvel.
Säästev areng on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna seostatud areng, mis arvestab keskkonna taluvuspiiride ning ressursside säilitamise vajadusega. Käesoleval aastal Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu konverentsil Rio+10 esitasid maailma riigid (sealhulgas Eesti) oma säästva arengu aruanded.
Rio protsess on toonud kaasa selle, et säästva arengu põhimõtteid peab hakkama arvestama lisaks riikide tasandile ka madalamal, rahvusvaheliste korporatsioonide, kohalike omavalitsuste ja ka ettevõtete tasandil. Siit on saanud alguse ka ettevõtete säästva arengu aruanded (sustainability reports), kus ühendatakse keskkonna-, töötervishoiu- ja tööohutus- ning personalialane teave ja mis on hakanud maailmas üha enam levima.
KPMG alustas üheksakümnendatel aastatel rahvusvahelist uuringut keskkonnaaruannete koostamise ulatusest maailma 250 edukaima ja 11 riigi 100 edukaima ettevõtte hulgas. Tänaseks on uuringud toimunud iga kolme aasta tagant ja need ei piirdu enam ainult keskkonnaaruannetega, vaid hõlmavad ka töötervishoiu ja -ohutuse, personalialase ja säästva arengu aruandeid.
Uuritavate riikide arv on kasvanud 11-lt 19ni. Enamikus riikides on mitterahalise informatsiooni avaldamine eraldi aruannetes aastate jooksul oluliselt kasvanud.
Näiteks Jaapani ettevõtetele on olulise tõuke andnud riiklikul tasemel väljatöötatud aruannete soovituslik juhend, millest ettevõtted lähtuvad võrreldavate aruannete koostamisel, Prantsusmaal on alates sellest aastast börsil noteeritud ettevõtetel kohustus koostada keskkonna- ja personaliaruandeid. Kui ka mõnes riigis on näha selliseid aruandeid esitavate ettevõtete vähenemist, siis tuleb arvestada asjaolu, et kolme aasta jooksul ei püsi riikide 100 edukaima ettevõtte edetabel muutumatuna.
Põhjuseks ettevõtete ülevõtmised, ühinemised ja likvideerimised, mille tõttu nimekirjadesse on lisandunud uusi ettevõtteid, kes veel eraldi mitterahalise informatsiooni aruandeid ei koosta.
Kui vaadata mitterahalise informatsiooni aruandeid majandussektorite lõikes, siis on näha, et need on enam levinud olulise keskkonnamõjuga valdkondades. Tõenäoliselt tuleneb see suuresti tõigast, et nende sektorite ettevõtted alustasid esimesena keskkonnaaruannete koostamisega, millele on hiljem lisandunud muu mitterahaline informatsioon.
Paljud uuringus osalenud ettevõtted tõid välja, et säästva arengu aspektidega pidev tegelemine ja neist raporteerimine annab ettevõttele lisaväärtust. Säästva arengu aruannete koostamist püütakse metoodiliselt koordineerida ülemaailmsel tasemel. On loodud valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon GRI (Global Reporting Initiative), mille 1997. aastal asutasid ÜRO keskkonnaprogramm UNEP ja CERES (Coalition for Environmentally Responsible Economies).
GRI ühendab endas äriringkondi, valitsusväliseid organisatsioone, raamatupidamisorganisatsioone, kaubandus- ja äriliite ning muid asjast huvitatuid. Eesmärgiks on seatud säästva arengu aruannete harmoneerimise kaudu jõuda nende usaldusväärsuse ja võrreldavusega finantsaruandluse tasemele.
Tänasel päeval kõlab see eesmärk veidi irooniliselt, kuid eks astutakse ju ka samme finantsaruannete läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamiseks.
Johannesburgi tippkohtumisel esitleti ametlikult GRI poolt välja töötatud esimest säästva arengu aruandluse juhendit (Sustainability Reporting Guidelines), mida eelnevalt juba testiti suurte rahvusvaheliste korporatsioonide peal. Juhend annab aruannete koostamise ja sisu põhimõtted, aitab ettevõtetel esitada õiget ja õiglast informatsiooni oma tegevuse ja kavade kohta ning soodustab aruannete võrreldavust.
Nagu iga uus asi, nõuab ka see juhend veel täpsustamist, täiendamist ja parandamist, kuid see ei vähenda tema väärtust. Üle saja suure rahvusvahelise korporatsiooni on juba deklareerinud, et koostab oma säästva arengu aruanded GRI juhendist lähtuvalt.
Autor: Veiko Kullaste