Liigume täiskäigul tagasi

Eestis, kus viimased kümme aastat on aktiivselt tegeldud riigi osaluse vähendamisega ettevõtluses, on hakanud puhuma vastupidised tuuled.

Mõned konkreetsed näited. Kahe allesjäänud dinosauruse, Tallinna Sadama ja Eesti Energia erastamisest pole enam juttu. Vastupidi, sadam planeerib uut investeeringut Saaremaale, kust valitsus möödunud aastal erainvestorid minema peletas. Äsja otsustas valitsus katta 25 miljoni krooni ulatuses pankrotiseisus piimakombinaadi Rapla Dairy võlgu ja pani täiendavalt 10 miljonit krooni nn Saku halli haldavasse ASi Rocca al Mare Suurhall.

Reedeses Wall Street Journalis kirjutas reporter Matthew Kaminski, kuidas pisike Eesti on suutnud vabakaubanduse ja erastamisega paljudest suurtest riikidest edukam olla. Eestist on saanud märk, mida tuuakse eeskujuks paljudele teistele, siin käivad elamise kunsti õppimas endise Nõukogude Liidu vabariikide esindajad. Tullakse vaatama, miks eestlased elavad paremini kui saatusekaaslased.

Lisaks vabale turumajandusele ja erastamisele on Eesti puhul kiidetud tasakaalus eelarvet, toimivat valuutakomitee süsteemi, ühetaolist madalat tulumaksu ja ettevõtete investeeringute maksuvabastust.

Ent kõik see ilu võib jääda kõigest episoodiks Eesti ajaloos. Juhtiv partei Keskerakond propageerib üha elavamalt kõrgema sissetulekuga inimeste karistamist tulumaksusüsteemi põhjaliku muutmise kaudu. Mõjult järgmine, Rahvaliit, reklaamib eelarvedefitsiidi eeliseid. Mõõdukad kahtlevad investeeringute tulumaksuvabastuse headuses. Endistest seisukohtadest vaba turumajanduse osas on taandumas Isamaaliit.

Ja kõige lõpuks mängis riigi kulutusi vähendava haldusreformi auti Reformierakond, et reformi hinnaga saada omale koht Kadriorus. Parku see ei õnnestunud ja nüüd oleme ilma nii president Savist kui ka efektiivsest riigist. Tundub, et riigi olukorra kohta võib kasutada sõnu, millega kadunud Rein Kaarepere iseloomustas kümne aasta tagust pangandust: seda lähedalt tundes tuleb tahes-tahtmata mõte, kas lasta endale kuul pähe täna või teha seda homme. Mis on poliitika pöördumise taga? Kas tõesti on veendumused lühikese ajaga kiiresti muutunud?

Võib-olla küll. Kui Keskerakonna juht Edgar Savisaar kümmekond aastat tagasi vältis hindade vabakslaskmist ja kehtestas talongisüsteemi, siis heitsid valijad ta üle parda. Samuti käitusid valijad siis, kui ta viis aastat tagasi oma elukaaslase ajakirjanike hambu viskas. Ent aeg läheb kiiresti ja ühes sellega inimeste mälu. Nüüd on Savisaar taas sõiduvees ja hullutab inimesi populistlike loosungitega sellest, kuidas astmeline tulumaks elu paremaks muudab.

Tegelikult on tulumaks nn maksuvaba miinimumi kaudu juba praegu astmeline ja Keskerakonna plaan tähendaks vaid osa palgatöötajate maksukoormuse tõusu. Tõsi, niimoodi seda Keskerakond ei serveeri. Üks erakonna nõuandjaid, Tiit Vähi paadist Savisaare omasse sõudnud Heido Vitsur, nimetas seda möödunud nädalal toimunud majandusfoorumil leebelt olukorraks, kus ühtlase maksuga enam edasi minna ei saa. Sealt pole kaugel mõtteviis, mille kohaselt kadus läinud sajandi algul viiendikul maakerast eraomandus ja kogu võim läks pisikese klanni kätte, mida nimetati nomenklatuuriks.

Hiljutine näide selle klanni tegemistest oli võitlus afgaani soost ärimehe Yaqub Haidary bisnise käekäigu eest. Kõigepealt tekkis justkui maa alt valituse töölauale avaldus Haidaryle kodakondsuse andmise kohta. Seda hoolimata üldteada infost, et mees on oma pettustest kubiseva äristiili tõttu sadakond piimatootmisettevõtet paljaks koorinud.

See polnud ei siseminister Ain Seppikule ega põllumajandusminister Jaanus Marrandile piisav argument. Just, sest Marrandi on osanik endisest Estonia kolhoosist välja kasvanud ettevõttes, millel on Haidary käest piimaraha saamata. Ainult klannihuvi sai olla põhjus, miks Seppik ja Marrandi (mõlemad Keskerakonnast) surusid läbi otsust, mille põhjal oli erakordseks teeneks Eesti ees kodumaja ehitus.

Paraku ujus info kodakondsuse andmisest Haidaryle välja. Mispeale tegid Seppik ja Marrandi kiiresti näo, et ei tea avalduse tekkest midagi. Kodakondsuse andmine olevat olnud hoopis Mart Siimanni valitsuse põllumajandusministri Andres Variku algatatud. Varik omakorda nimetas Haidary eestkostjaks Marrandi võitluskaaslase, Estonia majandi juhi Peeter Kibe. Ring on täis.

Muu kui klannihuviga saab seletada valitsuse toetust otsusele anda Haidary firmale Tallinna Äripanga vahendusel 25 miljonit krooni. Tegemist on sama rahaga, mis laekus USA viljaabist ja mille väidetava omastamise tõttu pandi vangi Maapanga endine juht Malle Eenmaa. Kurioosum on see, et ameeriklased andsid raha, Äripank võtab riski, aga afgaan kasseerib võidu sisse. See vist ongi uus Eesti.