Tsivilisatsiooni tekke põhjus on inimesele omane üldine korraarmastus. Meile on iseloomulik tekitada endale erinevaid raamistusi, süsteeme. Et vältida maailma liigset laialivalgumist, üritabki inimene kõike organiseerida ja korrastada.

Inimesed unistavad, et nad võiksid vastavalt oma loomusele vabalt käituda. Kuid ühiskonna surve teeb selle võimatuks. Kõik on siin omavahel seotud, inimene vajab teisi inimesi. Sõjaväelise toetuseta ei saa kuningad oma võimu kindlustada; arvutitööstuse abita ei oleks Bill Gates kunagi multimiljardäriks saanud; muusikatööstuse ja reklaami kaasabita ei saavuta artist maailmakuulsust. Vana-Kreeka filosoofid kerkisid esile, kui ühiskond oli saavutanud taseme, kus jõukamatel inimestel ei olnud vaja enam ise toiduhankimise pärast muret tunda. See võimaldas neil hakata tegelema vaimu ja mõistuse arendamisega. Talupojad harisid samal ajal põldu ja varustasid aristokraate kõige eluks vajalikuga. Ka geeniustel on oma ideede realiseerimisel vaja teiste inimeste kaasabi. Seega ei või inimene täiesti suvaliselt, vabalt käituda.

Eelnevast on näha, et inimene ei saa kunagi olla päris selline, nagu ta ise tahaks. Teda piiravad teised inimesed, ühiskond, riik. Aja kulgedes on ühiskond järjest vabamaks ja liberaalsemaks muutunud. Inimõiguste hulk on aastasadade vältel järjest kasvanud. Teisitimõtlejaid ei oota enam tuleriit. Kehtib mõtte-, usu- ja väljendusvabadus. Seaduseta, vastava eeluurimise ja süüteo tõestamiseta kuritegu ei karistata. Inimesel on õigus õiglasele kohtumõistmisele. Kõigil on õigus abielluda. Varsti ka homoseksuaalidel. Igal inimesel on õigus vabadusele, turvalisusele, arstiabile. Keelatud on orjus, sunnitöö ja diskriminatsioon. Need on meie piirid ja raamid, mida kõik on kohustatud täitma. Olulised on ka eetikareeglid.

Vaadeldes kõiki neid piiranguid, võib tunduda, et vabadust tuleb siin tikutulega otsida. Kuid kui igaüks järgiks anarhiliselt hetkevälgatusest pähetulnud ideid, kuidas võiks maailm siis välja näha? Niikaua, kuni inimese tegevus mahub nendesse raamidesse, on ta täiesti vaba olemaks just selline, nagu talle endale meeldib. Vabadus käib alati käsikäes vastutusega, mis tähendabki reeglite järgimist ja neist kinni pidamist. Vastutus nõuab ka julgust, julgust olla sina ise. Ühtpidi püütakse inimesi nende raamistuses kujundada üksteisega sarnasteks. Kuid samas hinnatakse ka järjest rohkem iga inimese omapära, mis teeb maailma huvitavamaks. Inimesel on valikuvabadus end kujundada ja arendada. Sündides on inimesele kaasa antud mingid eeldused ja omadused, ta on kui savitükk, millest võib voolida lõpmatult skulptuure. Kuid ikkagi oleneb edasine vormimine just keskkonnast, kus inimene üles kasvab. Ta paneb paika oma prioriteedid, põhimõtted ja piirid ja üritab nendele toetudes tegutseda. See aitab tal kergemini iseennast mõista ja endast ainulaadne isiksus kujundada. Erinevused ju rikastavad ühiskonda. Nad võivad olla vastandlikud, kuid viivad kindlasti elu edasi.

Lause ?Be you? omab järjest suuremat tähtsust. Ühiskond ei ole huvitatud ühesuguseks lahustunud mittemidagiütlevate kodanike tootmisest. Pinge ja progressi loob julgus teistest erineda, mõelda teisiti, tuua üldlevinud arusaamadele ja dogmadele uusi vaatenurki. Selleks on tihti vaja ka piire lõhkuda. Et sellest ka midagi kasu oleks, tuleb ära tabada õige aeg ja õige koht.

Oluline on jääda iseendaks. Kuid tuleb arvestada ka teiste arvamuste ja ühiskondlike raamidega. Alles siis, kui aktsepteerida teisi, on võimalik saavutada enda sisemine vabadus olemaks selline, nagu ise tahad.

Esseevõistluse ?Enne targaks, siis rikkaks? vanema vanusegrupi võidutöö

Essee on avaldatud lühendatult

Autor: Hanna Varkki