Temaga ollakse harjunud nagu vana truu sõbraga. Aeg on teinud kunagisele läikivale pubile head ? kulumismärgid tulevad rahvalikule kohale ainult kasuks.

Eelroaks söödud soe suitsuforellisalat oli tugev ja heamaitseline toit, aga selle nimetamine suitsuforellisalatiks oli selge liialdus: forelli osalus salatis polnud märkimist väärt, parimal juhul oleks see kartulitoit võinud kartuli-forellisalati nime kanda. Ka oleks need forelliraasukesed võinud pisut värskemad olla.

Lõhe-krevetisupp oli natuke maitsvam, seakarbonaat seentega aga ehtne ja aus pubipraad: keskmise suurusega lihatükk, tõelised seened ja jälle korralik annus kartuleid. Desserdiks söödud soe Brie juust maasikakastmega tuletas meelde suuremates toidupoodides saadaolevaid küpsetusjuuste, olles pigem kaubanduse kui kohaliku koka saavutus. Joogid olid küll mõnusad - nii hõõgvein, majavein kui cappuccino ületasid keskmist taset.

Loomulikult ei puudunud menüüs oma jõulurubriik, aga seda ei pidanud ma jõukohaseks.

Mulle meeldivad akendega söögikohad, seal on võimalik ka üksinda möödakäijaid vaadates mõnusalt aega veeta. Aga aknad oleksid ka ainus põhjus, miks minust võiks George Browne?si püsiklient saada, isikupäratult tavaline laiatarbetoit iseenesest selle koha külge ei köida.

Kui eesmärgiks on kõht tihkelt ja mitte väga kallilt täis saada, on pubi tavaliselt hea valik. George Browne?s pubitoidu lisaväärtuseks on keskmisest mõnusam interjöör ja loomulikult hea asukoha Vabaduse väljaku servas. Tõenäoselt on ta ka sobiv koht nn pubituuri alustuseks või vahepeatuseks, aga selles osas ei oska ma täpsemalt kaasa rääkida.